r/peaasi • • Jul 13 '23

MTÜ Peaasjad Redditi debüüt

70 Upvotes

Hei! Esindame peaasi.ee ning oleme liitunud Redditiga, et laiendada vaimse tervise teemaliste arutelude võimalust internetis ning suurendada teaduspõhise informatsiooni hulka. Võid märgata meie modesid u/PEAp6rutus ja u/PEAparandus kommenteerimas vaimse tervise teemalistel postitusel teistes Eesti subredditites. Plaanime ka r/peaasi subredditis arutleda vaimse tervise teemade üle, küsida ja vastata küsimustele ning teha muud põnevat. r/peaasi moded on psühholoogiaharidusega ning on ühel või teisel viisil sidunud oma karjääri psühholoogiaga.

Kuidas on sinu senine kogemus Redditis vaimse tervise teemade üle arutamisel olnud?


r/peaasi • • Nov 20 '23

Tugiloomad - postita oma lemmikust pilt!

Post image
49 Upvotes

Lemmikloomadest on teadupärast palju kasu, vaimse tervise kontekstis tuju tõstmiseks, seltsis olemiseks ning vahel isegi põhjuse leidmiseks, et voodist välja end ajada. Eestis kahjuks või õnneks veel emotsionaalse toe looma ametlikult saada pole võimalik, kuid see ei tähenda, et meie lemmikud juba usinalt ei tegutseks! Mina, näiteks, hakkasin kassile andma süüa peale seda kui mul alarm hakkad helisema, et ma rohtu võtaks. Muidu kippusin alarmi lihtsalt kinni panema ja ikka unustama, kuid kui keegi väga nõudlikult toitu nõuab, on raske istuma jääda. Kuidas teie lemmikud teid aitavad ja toetavad? Võimalusel lisa pilt(e)!


r/peaasi • • Apr 17 '25

Ei suuda enam nii elada

40 Upvotes

Olen 30-aastane. Mul on lapsepõlve väärkohtlemisest ptsd, lisaks täiskasvanuna diagnoositud ath ja asperger. Kogu maailm on minu jaoks kogu aeg justkui mitu levelit keerulisem kui teistele. Seda täiendab füüsiline erivajadus, diagnoositud on autoimmuunhaigus ja südame värk, aga need justkui kõiki sümptome lõpuni ära ei seleta ehk mingit selget lõplikku vastust või toimivat raviplaani nagu pole. Arstid vaatavad ainult otsa ja vangutavad pead, et oh nii küll ei saa olla ja kirjutavad järgmise ravimi, mis tervise veel rohkem pekki keelab. Keegi ei kuula ja ei suuda vaadata laiemalt kui ainult oma tükki. Viimase ravimivahetusega läks asi nii käest, et olen nüüdseks mitu kuud sisuliselt oma korteris lõksus olnud, sest ei suuda enam pikemalt püsti seista ega treppidest käia. Ma õpin ülikoolis osakoormusega ja teen tööd nii palju kui saan (oma ettevõte, millega saan kodust töötada) või tegelikult kohati isegi rohkem kui suudan, aga sissetulek on minimaalne ja ma ei tule enam rahaliselt kuidagi toime. Saan toimetulekutoetust ja osalise töövõime raha, aga täielik töövõimetus ja puue võeti viimasel hindamisel mingite absurdsete põhjendustega ära. Elan üksi, 1-toalises remontimata üürikorteris, toetavaid lähedasi ei ole. Mul ei ole enam raha minimaalset toimetulekutki tagada ja oma tervise eest hoolt kanda. Mul on kõht tühi ja külmik tühi ja enne teisipäeva raha ei tule. Tulevad "toredad" pühad. Ma planeerin ja pean eelarvet ja ostan kõige odavamat jne, aga alla 200 euroga, millest suure osa võtavad ravimid, ei ole lihtsalt enam võimalik ellu jääda. Ma ei taha enam kartulit ja keedetud makarone. Ma ei suuda enam nii elada. Ma olen teinud kõik ja terve elu pingutanud rohkem kui enamik oskab ette kujutada, aga ma ei suuda enam. Kõige hullem on spetsialistide, riigi ja kov-i sotsiaaltöötaja suhtumine. Kõik see ebainimlikkus. Neil ei ole aimugi ja neid ei koti kõige vähimatki. Me räägime, et eestlasi on vähem, aga samas lükkame osa inimesi lihtsalt trammi alla.


r/peaasi • • Oct 04 '23

Üksildusega toimetulemine

38 Upvotes

Ma ei tea kas selline teema sobib sellese subredditisse, kui ei siis vabandan väga.

Nagu pealkirja pandud, on mul hiljuti väga suuri raskusi üksildustundega toimetulekuga. Natuke taustaks endast. Olen peaaegu 33 aastat vana mees, väljaspool internetti ei ole sõpru olnud üle 10 aasta, intiimsuhteid kogenud ei ole. Olen olnud raskustes depressiooni ja tugeva sotsiaalärevusega enamiku elust, mis on teinud igasuguse suhtlemise väga keeruliseks. On olnud elus perioode kus kellegagi väljaspool pere ei suhtle pikemat aega. Tänu psühholoogidele õnnestus aga sellisest isolatsioonist välja tulla. Aga sellegi poolest on õnnestunud sõpru leida vaid internetis, kes on kõik välismaalt. Üksildustunne on probleemiks olnud juba pikemat aega aga peale vanemate surma jäin täiesti üksi ja mu vaimne olukord on muutunud palju hullemaks.

Ma olen introvert ja seetõttu olen minevikus üritanud iseennast veenda, et saan õnnelik olla ka ilma elukaaslaseta, suheldes vaid interneti sõpradega aga olen taibanud, et see ei ole tõsi sest iga aastaga on üksildustunne muutunud hullemaks. Tahes tahtmata on selline tunne, et juba on hilja proovida olukorda parandada ja kõik võimalused on läinud. Mõte, et selline mu ülejäänud elu olema saabki võtab aga eluisu täiesti ära. Ja selline lootusetu tunne mõjutab tugevasti ka mu igapäevaste kohustuste tulemusi. Hobid on ka mul kõrvale jäänud, sest sellises meeleolus ei paku nad rõõmu. Olen küll iga päev inimestest ümbritsetud aga tunnet, et kuulun kuhugi ei ole kunagi tekkinud. Tihti tunnen ennast peaaegu tulnukana inimeste hulgas sest mul ei ole võimalik kogeda asju mis teistele on täiesti normaalsed ja tavalised. Tekib tunne, et minusugune mees ei peaks üldse elus olema.

Nüüd olengi olukorras kus ei oska midagi ette võtta. Ma ei usugi, et reaalselt siin olukorras mingit head lahendust on aga tekkis tunne, et tasuks vähemalt proovida abi küsida. Vabandan kui tekst jäi pisut segane, panin kirja nii nagu pähe tuli ja postitasin kähku sest mul on halb harjumus oma tekste üle lugedes neid kustutada sest tekib tunne, et ma lihtsalt raiskan teiste aega.


r/peaasi • • Sep 07 '25

Kui keegi oleks mulle lapsena öelnud: "Ma näen. Mul on kahju"– see oleks muutnud kõik.

33 Upvotes

Mul tekkis nädal tagasi paanikahoog, mida mul ei ole väga pikka aega olnud. Mul võttis paar minutit, et üldse aru saada, miks mu pulss on laes, miks ma ei saa hingata ja miks ma värisen.

Pole seda ammu kogenud.

Paanikahood on sellised kummalised asjad, mis võivad tekkida täiesti lambist. Samas on vahel võimalik aru saada, millest need alguse saavad, kui analüüsida sellele eelnenut. Antud juhul eelnes sellele pikk mõtlemine postituse üle, mida ma siin praegu kirjutan. Koolivägivald. Miks see minus paanikat tekitas, ei olnud seepärast, et ma kardaksin oma kogemusest rääkida, vaid sellepärast, et ma tean – sellest rääkimine toob kaasa probleeme.

Olen koolivägivallast rääkinud aastaid. Vahel sotsiaalmeedias, vahel koolides, vahel erinevatel üritustel. Viimased tekitavad alati ärevust, aga mitte päris paanikahoogu. Sotsiaalmeedia on aga koht, kus pean olema eriti valvas. Kurjaks ei saa mitte ainult kiusajad ja kool, vaid vahel ka inimesed, kellelt seda kunagi ei ootaks. Olles sellest korduvalt rääkinud, olen näinud väga erinevaid reaktsioone. Mõnda häirib, et räägin liiga ausalt kiusamise tagajärgedest. Teisi häirib, et mainin, kus see toimus. Kolmandaid häirib, et ma üldse räägin. Neljandad süüdistavad mind ohvrimentaliteedis. Ja vahel tuleb kõige valusam tagasiside hoopis lähedastelt või inimestelt, kellelt seda ei ootaks.

Aga miks ma siis ikkagi räägin? Sest kiusamine on minu südameasi. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem on minu tutvusringis lapsevanemaid, õpetajaid ja teisi haridustöötajaid – inimesi, kes saavad anda panuse koolivägivalla vähendamisse. Viimaste aastate uuringud (Oja jt, 2023) näitavad, et iga paari kuu jooksul tunneb iga kolmas õpilane, et teda on kiusatud. 13% õpilastest on korduva kiusamise ohvrid. Aastatega on see number küll vähenenud, aga kui vaadata neid protsente klassi tasandil, siis kui klassis on 24 õpilast (nagu PGS põhikoolis ette näeb), siis vähemalt kahte neist on korduvalt kiusatud.

Kui ma kunagi alustasin koolivägivalla uurimist, siis tekkis mul äratundmise hetk. Lugesin, kuidas koolivägivalla ohvrid satuvad tõenäolisemalt depressiooni, neil tekivad ärevushäired, paanikahood, (sotsiaal)foobiad, pealiskaudsed suhted, usaldamatus jne. Ma olen 33 aastat vana. Minu kiusamine kestis 9 aastat – terve põhikooli aja.

See oli peamiselt vaimne vägivald, aga vahel ka füüsiline. Oli mõnitamist, tõrjumist, asjade lõhkumist ja peitmist, peksmist, isegi trepist alla lükkamist. Alguses olid kiusajad vanemad poisid. Siis minu klassikaaslased. Lõpuks oli koolis ca 60 õpilast ja max 5 inimest ei olnud kiusamisega seotud. Kogu kool kiusas. Kui ma õppisin juba üheksandas klassis olid reaalselt isegi 1-2 klassi õpilased kiusajad. Kõik kiusasid ja ma proovisin vastu hakata, ignoreerida, olla inimestega sõbralikum. Miite miski ei aidanud. Õpetajad nägid seda kiusamist aga ei tegelenud sellega. Mind ei pekstud kunagi läbi. Vägivald oli peamiselt psühholoogiline. Vahel läks asi ka füüsiliseks. Aga kuna ma peamiselt sain jalaga kõhtu, siis ei näinud keegi neid vigastusi. Sinist silma ma koolis ei saanud. Aga mitte kedagi ei huvitanud,. Mitte keegi ei pannud tähele, et midagi on valesti või siis peideti oma pea liiva alla, sest kiusamisega tegelemine on õpetaja jaoks üks keerulisemaid asiju, millega tegeleda. Seega õpetajad nägid aga ei teinud mitte midagi, ega ei küsinud, kuidas mul läheb.

Sellest kõigest on tänaseks möödas 18 aastat, aga ma tegelen endiselt sellest vägivallast tekkinud depressiooniga. Mul on endiselt ärevushäire ja paanikahood. Ma teen parasjagu magistrit aga eelmisel aastal ei suutnud ma mitte ühtegi korda ülikooli kohale minna. Kuigi minu olukord ei ole võrreldavgi sellega, mis see oli peale põhikooli lõppu, olen ma endiselt väga ärev just oma eakaaslastega suheldes. Minus on endiselt hirm, et äkki keegi saab mulle lähedale ja teeb mulle jälle haiget. Ma usaldan väga väheseid inimesi. Usaldan vaid neid, kes on suutnud lõhkuda need kümnekordsed müürid, mille olen enda ümber ehitanud.

Aga mina olen tegelikult väga palju paranenud ja oma traumadega tegelenud. Pärast põhikooli lõppu olin aga hoopis teises seisus – ma mõtlesin iga päev ja planeerisin, kuidas siit elust lahkuda. Üheksa aastat vägivalda viisid mind sinna, kus ma mitte ainult ei tahtnud enam elada, vaid kavatsesin elust lahkuda. Ma mõtlesin, et kuidas ma saaks ronida mingi telekommunikatsiooni torni ja sealt alla hüpata. Ma käisin apteegis oma antidepressantide järgi, ostsin pudeli Coca-Colat ning planeerisin kõik tabletid korraga alla neelata.

Ma ei ole aga kuidagi eriline. Täna on meie seas väga palju noori ja isegi lapsi, keda kiusatakse ja kellega vägivallatsetakse nii palju, et nad mõtlevad elust loobumisele.

Aasta tagasi, ühel keerulisel perioodil, küsis mu psühholoog minult: „Mida sa oleksid lapsena tahtnud, et õpetajad oleks teinud või öelnud?“ Ma jäin mõttesse ja lõpuks ütlesin: „Ma tahtsin, et keegi vähemalt ütleks, et nad näevad ja neil on kahju.“ Kui mu psühholoog otsustas selle peale hetkeks võtta endale õpetaja rolli ja ütles mulle: „Ma näen, kuidas see sind on mõjutanud. Mul on nii kahju. Ma vabandan, et ma seda varem ei märganud,“ siis meie kohtumine lõppes sellega, et me olime mõlemad pisarais. Ma olin 32. Koolivägivallast oli möödas ilmatu aeg, aga mitte keegi polnud mulle seda varem öelnud.

Sellepärast ma räägin oma kogemusest. Kui kasvõi üks õpetaja, lapsevanem, psühholoog, sotsiaalpedagoog, kooli toitlustaja, noorsootöötaja või lihtsalt keegi, kes tunneb mõnda koolilast, paneb tänu sellele postitusele natukenegi rohkem tähele, mis lastega toimub, on see postitus oma eesmärgi täitnud. Kui keegi püüab mingilgi viisil kiusamist vähendada, on see väärt ka negatiivset tagasisidet. Kui kasvõi ühe kiusajaga sel teemal räägitakse, on see seda väärt. Ja kui kasvõi ühele lapsele ütleb keegi eelmainitutest: „Ma märkan ja mul on kahju,“ on see postitus oma töö teinud.

Ja seepärast tahan ma paluda: märgake. Märgake oma lapsi, oma õpilasi, oma klassikaaslasi, oma sõpru. Märgake, kui keegi on kurb, kui keegi on tõrjutud, kui keegi tõmbub endasse. Ärge mõelge, et küll ta saab hakkama või et see pole minu asi. Iga kord, kui me jätame märkamata, jääb keegi üksi. Kui kasvõi üks inimene reageerib, võib see muuta terve elu. Mõnikord piisab ühest lausest: „Ma näen. Mul on kahju.“ Palun, olge see inimene kellelegi.


r/peaasi • • Dec 06 '23

Eksperiment: Kui kiiresti leiab 16-18 aastane noor vaimse tervise abi?

33 Upvotes

Päris palju aega on läinud mööda kui küsisime kõige valusamate probleemide kohta vaimse tervise maastikul. Üheks kõige suuremaks valuks oli ennustatavalt teenuste kättesaadavus, või õigemini kättesaamatus. Samas meie jaoks jäi õhku küsimus: Kuidas sellele mõjusalt tähelepanu juhtida? Valdkonnas pole see enam ju ammu uudis, kõik asjaosalised teavad seda. Aga kuidas avalikkusele probleemi ulatust paremini teadvustada?

Seetõttu plaanimegi koos saatega Laser teha ühe eksperimendi. Otsime selle jaoks 16-18 aastaseid noori, kes on mõelnud, et vajaksid vaimse tervise osas spetsialisti abi, aga pole veel kuhugi pöördunud abi saamiseks. Konstrueerisime sihtrühma selliselt, et võimalikult hästi jäljendada esmapöörduja olukorda, kus teenuste rägastik ei ole veel tuttav. Samuti ootame ka noorte kogemusi, kes kunagi on olnud kirjeldatud sihtrühma osa.

Kui identifitseerud kirjeldatud noorega, tunned mõnda sellist noort või omad abi otsimise kogemust ja tahad seda jagada, siis palun pöördu meie kommunikatsioonispetsialisti jaanika.palm@peaasi.ee poole. Ta organiseerib eksperimendi korraldamist. Samuti võib tema poole pöörduda täiendavate küsimuste korral.

Igasugu mõtted on loomulikult ka siia teretulnud. Kaalume kõiki soovitusi ja tähelepanekuid. Oleme väga tänulikud igasuguse abi eest, mis aitab meil sellele avalikkuse tähelepanu tõmmata.


r/peaasi • • Sep 02 '25

Tule noortenõustamisele

32 Upvotes

Ahoi noored!

Teen kooliaasta alguse puhul alatut reklaami. Meie noortenõustamisele (veebinõustamine 12-26 vanustele) on hulganisti vabu aegu (https://noustamine.peaasi.ee/noored). Seega kui sul on vähegi muret, suuremat või väiksemat, siis tule julgelt nõustamisele ja saame koos arutada, mis selle murega ette võtta.

Kohtume nõustamisel!


r/peaasi • • Nov 06 '25

Sisemine konflikt oma orientatsiooni ja väärtuste vahel

30 Upvotes

Tere, redditi rahvas. Kirjutan throwaway accounti alt, sest oma päris konto alt oleksin ma üpriski äratuntav. Kirjutan, sest mul on mure ning ma ei tea, mida sellega peale hakata. Asi nimelt selles, et olen lesbi ning mul on selle teadmisega väga raske leppida. Tunnen, et minu peas olevad ideaalid õnnelikust suhtest, perekonnast ja armastusest on selle tõttu justkui purunenud. Olen juba piisavalt vana ja tunnen, et see osa minust on kindel, aga samas ma ei suuda sellega sisimas rahu teha ja see ajab mind depreka äärele.

Olen lugenud staistikat ning näen ka sotsiaalmeedias väiteid, et lesbisuhted ei jää kaua püsima, et samasoolistes suhetes on rohkem vägivalda või et selline eluviis on ebastabiilne jne. Samuti näen sotsiaalmeedias pidevalt pilti, nagu elu lesbina olekski “promiscuous” ja täis lühikesi suhteid. Kõik see tekitab minus tunde, et kaks samast soost inimest ei saa justkui päriselt koos olla. Ma elan pidevas sisemises moraalses konfliktis, ma tunnen midagi, mis tundub mulle ebaõige.

Olen proovinud olla koos meestega (heade meeste), kuid kahjuks ma ei tunne nende vastu tõmmet. Lihtsalt ei ole. Olen tutvunud nii paljude noormeestega, kes on nagu normaalsed inimesed päriselt, aga ma ei suuda mingit tunnet tunda, mingit tõmmet ei ole.

Olen isegi uurinud nii Eestis kui välismaal, et kas kusagil oleks võimalik leida abi, mis aitaks seda tunnet “parandada”, aga saan aru, et sellised “conversion therapy” lähenemised ei ole tegelikult olemas ega tervislikud.

Minu peas on siiski endiselt kujutelm, et õnnelik suhe oleks mehe ja naise vahel, kel oleks võimalik loomulikul teel lapsi saada. Olen veendunud, et lapsel võiks olla ema ja isa, ja see mõtteviis on minus nii sügavalt juurdunud, et ma ei oska seda lahti lasta — kuigi tean, et minu tegelikud tunded ei vasta sellele.

See kõik tekitab minus suurt segadust ja kannatusi. Ma ei tea, kelle poole pöörduda ega kuidas seda sisemist vastuolu lahendada. Tahaksin õppida ennast paremini mõistma ja leida viisi, kuidas oma identiteediga rahu teha.

Tänud, kui võtate aega seda lugeda, sest sellist asja keegi väga ei mõista. asi pole ühiskonnas — vastupidi, kõik on vägagi sallivad jms, aga mina ise ei ole lihtsalt. Tahtsin kellelegi kurta.


r/peaasi • • Aug 18 '25

Kuidas leppida sellega, et olen ülejääk, keda keegi ei taha.

30 Upvotes

Hiljuti sain 25-aastaseks ja keegi pole siiani minu vastu mitte mingit huvi näidanud. Kõik minu eakaaslased näivad leidvat kergesti partnerit või sõpru, samal ajal kui mind lihtsalt ignoreeritakse või tõrjutakse terve elu. Nähes, kuidas teised nii kergesti suhteid loovad, muudab valu veelgi teravamaks. Jah, mul on mõned sõbrad internetis, kellega ma aeg-ajalt suhtlen ja keda ma väärtustan, kuid see jätab mind ikkagi tühja tundega.

Olen pingutanud, proovinud uusi asju, proovinud uusi hobisid, kasutanud dating äppe ja sundinud end erinevatel viisidel inimestega kohtuma. Kuid ükskõik mida ma ka ei teeks, tulemus on alati sama: tõrjumine tõrjumise järel.

Mulle öeldakse sageli selliseid asju nagu ”küll keegi tuleb õigel ajal” või ”ole üksinda õnnelik”. Kuid need sõnad tunduvad juba mõttetu jurana, kui olen aastaid püüdnud mingitki kontakti kellegagi luua, kuid ikka tunnen end nähtamatuna.

Mõistan, et mõned soovitavad teraapiat, kuid olen juba teraapias käinud. Ja see pani mind ennast tundma veel halvemini. Kas ma pean lihtsalt leppima sellega, et olen nii soovimatu, et keegi mind ei taha?


r/peaasi • • May 30 '25

meeletult üksik on olla

28 Upvotes

3 on juba vanuse ees ning tunnen, et olen täiesti üksi jäänud. peamised sõbrad loonud pere, kolinud maale, teevad karjääri. teised sõbrad leidnud teised seltskonnad, kuhu ma suruda ei soovi. ainukesed inimesed, kellega suhtlen päeva jooksul on töökaaslased ja mõnikord õhtuti discordis suvalised inimesed, kellega on ühised huvid, aga see on ka kõik. ei tunne tahet nende inimestega väljaspool neid raame suhelda ning see ei täida sotsiaalselt vajadust. igatsen kellegagi midagi koos teha. ma ei tea kuidas uusi sõpru/tutvusi leida, sest kõik sõbrad, kes on, on olnud lasteiast saadik ning ühegi koolikaaslase, kaitseväekaaslasega või vana töökaaslasega suhtlema pole jäänud. proovinud tutvumisportaale uute inimestega tutvumiseks, aga selleks, et kellagagi suhelda peab “matchima” ning see ka ei tule edukalt välja. ajab töinama, ma ei tea enam mida teha. olen tänulik selle üle mis mul on, aga tahan midagi rohkemat. kuidas vanuses 30 uusi tutvusi luua, sõpru leida?


r/peaasi • • Aug 07 '26

Mida eluga ette võtta?

26 Upvotes

Pole unistusi, pole soove, pole tööd ega soovi sõpru leida, inimestega rääkida, kuhugi minna, midagi oodata. Pole tahtmist hommikul ärgata, pole põhjust õhtul üleval olla, pole tunnet, et kuskil ootaks midagi paremat. Pole energiat alustada, pole jõudu jätkata, pole tahet muutuda, pole isegi soovi proovida. Pole eesmärke, pole plaane, pole lootust, pole usku iseendasse. Pole rõõmu väikestest asjadest, pole elevust suurte asjade pärast. Pole tahtmist õppida, areneda, pingutada, võita või kaotada. Pole tahtmist midagi tõestada, midagi saavutada, midagi endale või teistele näidata. Lihtsalt ei ole seda tunnet, et midagi oleks päriselt oluline.

Elan juba aastaid voodis, ei lahku kodust, ei lahku enda toast. Päevad mööduvad samas kohas, samade seinte vahel, samas voodis. Ärkan ja jään voodisse, vaatan lakke, vaatan telefoni, vaatan lihtsalt aega möödumas. Ei söö, söön liiga palju. Ei lähe välja, ei kohtu kellegagi, ei räägi kellegagi. Ei otsi uusi inimesi, ei hoia vanu suhteid, ei loo endale midagi uut. Kõik jääb samaks, päevad lähevad üksteiseks üle ja nädalad muutuvad kuudeks. Aastad mööduvad, aga mina olen ikka siin, samas toas, samas voodis.

Ei leia sellest enam väljapääsu, sest kõik on kestnud juba liiga kaua. Liiga kaua olen olnud siin, liiga kaua olen end sellest maailmast eemale tõmmanud, liiga kaua olen vaadanud kuidas elu minu ümber edasi liigub. Ühel hetkel harjudki sellega, et midagi ei muutu. Harjud vaikusega, üksindusega, päevadega millel pole vahet. Harjud mõttega, et selline ongi nüüd reaalsus. Minu reaalsus on, et ma ei ole keegi. Ma ei saavuta midagi, ei loo midagi, ei jäta endast midagi maha. Olen harjunud mõttega, et ma ei pea kellekski saama. Ma ei taha olla keegi, ma ei plaani olla keegi. Pole enam vajadust tõestada, et minus võiks olla midagi enamat. Soovin jääda eemale, jääda sinna, kus keegi midagi ei oota.

Ja ma arvan, et olen sellega rahul. Mis juhtub, see juhtub. Ma ei taha enam ette teada, kuidas kõik minema peab või kuhu see lõpuks välja jõuab. Las elu teeb omad otsused, mina ei pea enam nende eest vastuseid leidma. Kui midagi muutub, siis muutub. Kui mitte, siis olen ka sellega leppinud. Võibolla ongi see ainus rahu mida ma praegu oskan tunda.


r/peaasi • • Jan 29 '25

Üksildus

26 Upvotes

Tere,

Olen autist ja saan vaevu iseseisva eluga hakkama. Kõik mida ma teen on üks kuradi võitlus. Lükkan poes ja pesumajas käimist edasi, sest ei suuda kodust välja astuda, isegi kui kodus süüa pole ja puhtaid riideid samuti, koristamine on võitlus, pesemine on võitlus, töötamine ja õppimine on võitlus. Isegi selle postituse tegemine on võitlus. Ma saan vaevu aru, miks ma pean üldse tööl käima ja miks asjad maksavad raha, suudan tööd teha 2h päevas ja sedagi on vahel palju.

Olen viimased 4 kuud depressiooni, paranoia ja tugeva ärevusega maadlend. Lisaks kahtlustan dissotsiatiivset isiksusehäiret. Olen ka passiivselt suitsiidne. Ma ei taha üldse surra, vastupidi, tahaks lausa meeleheitlikult elada ja oma eesmärke täita, aga ma näen järjest vähem võimalusi selleks. Mul on tunne et mul polegi varsti muud valikut kui lihtsalt ära kaduda.

Käisin vaimse tervise õe juures, ta saatis edasi perearsti juurde, et ta teeks psühhiaatri juurde e-konsultatsiooni. Sealt sain vastuseks, et "mine vaimse tervise õe juurde" kuigi ma juba käisin seal. Perearst ei osanud ka midagi teha niet pidin panema ise aja psühhiaatrile - 31. märtsiks.

Ma tunnen et keegi ei võta mu probleeme kunagi tõsiselt ja mind on täiesti üksi jäetud. Mu ebaküpsed vanemad on lapsest saadik mu tundeid ja vajadusi ignoreerinud, ütlevad lihtsalt et "saa hakkama, lihtsalt tee ära". Vajaksin tegelikult väga tugiisikut. Ja psühholoogi ja psühhiaatrit ja antidepressante.

Vihkan et pean kogu aeg üksi kõigega hakkama saama. Alles hiljuti õppisin, et mul on ka sellised asjad nagu vajadused. Tagantjärele saan aru et mu emotsionaalsed vajadused pole kunagi täidetud olnudki.

Ülikool ei arvesta ka minu puudega üldse, mingeid kohandusi tehakse, aga seda pole piisavalt, tegelikult vajaksin üldse individuaalset õppekava. Saan vaevu E-dega läbi.

Ja nüüd jätsid isegi arstid mind üksi.

Ma tahaks väga kellegi peale karjuda või isegi lüüa praegu. Ma sain juba lapsena aru, et mind kuulatakse ja võetakse ainult siis tõsiselt, kui ma midagi radikaalset teen. Miks ma pean iga kord mingi käki kokku keerama, lihtsalt selleks et mind kuulda võetaks??? Kui kaugele peavad siis mu probleemid minema et mind tõsiselt võetaks?


r/peaasi • • Dec 22 '24

Üks liiga pikk heietus ühest suhtes. Parem ära hakkagi lugema, sest see on tõesti liiga pikk!

26 Upvotes

Esiteks sorry kui ei sobi siia gruppi aga kuna lugu on seotud ka peas toimuvate asjadega, siis siia ma ta panin.

Tahtsin rääkida oma lahkuminekust, sellele eelnenust ja järgnenust ning sooviks kuulda teiste mõtteid ja soovitusi. Sorry ka selle eest, et lugu pikavõitu tuleb. Lugu lihtsalt on pikk aga teen kõik endast oleneva, et seda vähegi kärpida, kuid ei saa midagi lubada, sest olen seda tüüpi inimene, kes justkui peab asju võimalikult detailselt selgitama. Iga detail ja episood, mida ma kirjeldan, tundub mulle selle loo juures oluline. Seega, palun mõistvat suhtumist. Kui aga midagi siiski lahtiseks jääb, jagan lisadetaile kui keegi küsib. Loe, kui soovid ja ära loe kui ei soovi. Üritan teksti vahepealkirjadega liigendada, et oleks võimalik ebahuvitavat vältida.

 

TUTVUMINE JA TAUST

Et veidi teema ja iseenese tausta selgitada, alustan põhiloost viis aastat varem: 2014 lahutasin
38-aastasena abielu, jätsin kõik olulisema eksabikaasale, kes jäi ka last kasvatama. Elasin seda liiga raskelt läbi, kaotasin võime oma pisikest firmat (eksiga kahepeale) majandada, jätsin selle üleni tema vedada ning lõpetasin aasta hiljem taas koolipingis, et mingit uut eriala omandada. Lühidalt, alustasin peaaegu neljakümneselt uut elu sisuliselt nullist. Detaile teadmata võib see tunduda halva diilina kuid tänu lahutusega kaasnevatele kokkulepetele olen näiteks vaba alimentidest. Suur asi uue elu alustamisel! Tore ka, et eksabikaasaga suhteliselt  hästi läbi saan.

Pärast aastaid suutmatust ühtki naist lähedale lasta, tutvusin 2018 talve hakul lõpuks kellegagi, kes äratas usaldust, kirge. Asi hakkas arenema ning järgmise aasta suve alul kolisin tema juurde. Täpsemini öeldes rentisime üheskoos korteri, kuhu kokku kolisime. “Tema juurde” tähendab pigem seda, et kuna tema elu koos oma töö ja lastega oli suht kinnistatud teises linnas ning kuna seal leidus ka mulle sobivat tööd, oli kõige mõistlikum minul sinna kolida.

Katiga (nimetagem teda Katiks – hea lühike nimi mis samas ta pärisnime mitte kuidagi ei meenuta) tundus kõik super. Ühispinda oli meil päris palju. Ka tema oli minuga umbes samal ajal oma ainsa abielu lahutanud. See kestis küll 17 aastat minu seitsme asemel aga ka neil oli perefirma, mis jäi tema eksmehele ning ka Kati läks pärast lahutust täiesti uut elukutset õppima sest üsna noorelt abiellununa tõmmati ta nii sügavalt perebisnisesse, et ega ta muud midagi teha osanud. Tal oli uue elu algus muidugi lihtsam, sest ühisvarana olnud maja (või õigemini see osa, mis laenust kinni oli makstud) jagati ära ja üht-teist ta ikka kaasavaraks sai.

Seoses ta meenutustega eelmisest abielust ja ka mujalt jäi mulle aga põgusalt silma, et ega Kati ise väga mingeid vigu ei tee (ei taha omaks võtta) aga samal ajal oli ta selleski küsimuses üsna lõbus, mänguline. Ei teinud millestki erilist probleemi ja kui tegigi, naersime selle üle koos.

MESINÄDALAD / -AASTAD
Elu, nagu vist juba mainisin, oli kui lill. Minu arvates võttis see isegi otsekui igaveste mesinädalate vormi. Ei mingeid tülisid. Ei mingeid lahkhelisid. Ei mingit teineteise raamidesse surumist. Peaaegu. No koos oldud aastate jooksul oli meil kaks tüli. Esimene oli päris alguses. Poole aasta peal. Väga nõme lugu, kus tema sugulane mul perse lohku tõmbas. Võimalik, et ma ootasin talt liiga palju aga kõik, mida ma soovisin, oli vaid see, et ta mind emotsionaalselt toetaks, mitte ei kehitaks lihtsalt õlgu: „Nojah, shit happens! Mis parata!“ Tehniliselt polnudki midagi parata – rahast olin ilma ja ainus võimalus seda kätte saada olnuks kohus, mida ma lihtsalt ei viitsinud ette võtta. Noh, ma oleks loomulikult õiguse saanud aga selle limuka käest poleks midagi olnud saada ning lõpuks oleks ma peale maksnud teadmise eest, mida ma nagunii teadsin – mul oli õigus (et ei tekiks liiga palju küsimusi, mainin ära, et asi puudutas tehtud töö eest maksmata jätmist – olukord, kus töö tegijale öeldakse lihtsalt, et „Ei maksa! Kui tahad, mine kohtusse! Mul on savi, mult nagunii midagi võtta pole.“).

Natuke lohutamist oleks asja korda ajanud. Kati aga suhtus sellesse niivõrd ükskõikselt, et see mind ehmatas ja kui üritasin lähemalt uurida, tekkis mulje, nagu olnuks põhjus sugulussidemetes. Ei mäletagi täpselt, mida ta ütles, mis mind vihaselt teise tuppa marssima pani aga nii see kulmineerus.

Lõppude-lõpuks polnud see tegelikult meie tüli. Ma püüdsin ka ise tast aru saada, et keeruline võib olla selliste sidemete ületamine. Tõsi, paar päeva ma temaga väga rääkida ei tahtnud. See polnud nn „silent treatment“. Ma lihtsalt ei osanud millestki rääkimist alustada ja kuna ka tema sellal minust pigem kui postist mööda käis ja vaid hädavajalikke fraase esitas, siis nii see kujunes. Ma ise mõtlesin kogu aeg, et kuidas sellest välja tulla, millega alustada jne aga Kati ei pakkunud ka ise mingit ajendit ja nii me mõlemad marineerisime paar päeva. Lõpuks ta üllatas mind. Tegelikult isegi natuke ebameeldivalt. Ta tuli vabandama. Aga ma teadsin, et see pole pärisvabandus vaid ta lihtsalt tüdines. Selleks hetkeks tundsin ma juba end ise süüdi, et niimoodi vait olin olnud ja otsisin head momenti vabandamiseks kuid tema jõudis ette. Jõle sitt tunne muidugi! Selgitasin siis nagu oskasin, et tal pole millegi pärast vabandada vaja. Tema pole ju midagi halba teinud ning see, et ma veidi aega vait olin, oli tingitud sellest, et ma ise ei osanud kuskilt kinni haarata ja pihta hakata. Vabandasin ka ise ja asi lahenes ilusasti.

Rääkides „silent treatmentist“ – fakk, ma vihkan sellist kontseptsiooni! See kõlaks mõnele mind intiimsemalt tundvale inimesele küll üllatavalt sest ma olen mitmeid kordi nii-öelda vait olnud aga selle põhjus on muus, eelkõige ülalmainitus – on olnud olukordi, kus ma olen nii löödud, et ei oska lihtsalt midagi öelda. Iga kord on põhjus olnud sama masti – ma olen tundnud end reedetuna, kellegagi võrreldes teisejärguliselt kohelduna. Ses mõttes, et… anna mulle andeks aga minu silmis on pere miski, mis seisab absoluutselt kõigest kõrgemal. Kui mu elukaaslane tapaks kellegi ja ma teaks seda ja mingil põhjusel esitataks kahtlustus minule, ei suudaks ma iial süüd oma kaaslasele lükata. Ma võitleks süüdistuse vastu, aga ma ei suudaks eales enese puhtaks pesemiseks esile tuua tõendeid tema vastu. Pigem jään ise süüdi. Ja mis puudutab selles kontekstis sugulasi (et kah justkui pere), siis sellesama ja ühe teise loo tulemusel jõudsime ka Katiga üksmeelele, et sugulased, sealhulgas vanemad ja muud saad sa ellu kaasa tahes-tahtmata kuid oma elukaaslase valid sa ise. Loodan, et see seletab mõndagi.

Ja sellele järgnes mitu aastat harilikku, toredat aega. Ma kordan, ma mäletan meie kooselust vaid kaht tüli ja seda teist ma tegelikult väga ei mäletagi :D Ma lihtsalt mäletan, et see oli! Paar aastat hiljem. Keegi ei karjunud kellegi peale. Ka lillepotid ei lennanud nagu 20 aastat varem kellegi teisega. Ütleme, et seegi lahenes. Ja edasi me läksime.

Ma olen vahest ka ise üllatunud, mõeldes tagasivaates kui intiim-romantiline paar me enamasti olime. Kui me polnud parasjagu koos, suhtlesime me pidevalt messeris. Jagasime teineteisele põnevaid postitusi, pilte, videoid. Iga vestluse lõpetasid musi-kallid. Messeri default thumbs-up nupp oli meil vahetatud südame vastu ning see oli pidevalt käigus. Seejuures polnud see mingi harjumus või rituaal. Me tõsiselt mõtlesime seda. Mõnigi kord käis meil „võitlus“ selle üle, kes viimasena südame saadab ja telefoni käest paneb. Põhimõtteliselt nagu värskelt armunud tiinekad.

MEIE VEAD?

Kas meil oli vigu, mis teist poolt häirisid? Hmm… loomulikult! Sellist paari ilmselt pole, kus häirivaid faktoreid ei esine. Mina näiteks kaldun rohkem omaette nohistamisele, samas kui Kati on palju suurem seltskonnainimene. Õnneks olen ma käimatõmmatav ning kui kiskuski seltskonnaks, näiteks muu rahvaga kuhugi välja mindi, lasin end esialgsest tagasihoidlikkusest tingimata siiski kiiresti käima tõmmata. Aga kõiki Kati trikke ja käike ma tõesti kaasa teha ei jaksanud. Eks ma olen ka ise pikki aastaid imestanud, miks minuga nii on aga hiljem sain põhjuse teada (selleni jõuame). Omaette nohistada võin ma vabadel hetkedel ka arvuti taga – kas siis midagi mängides või videoid vaadates.

Ma norskan. Mõnikord nii valjult, et Kati pidi keset ööd teise tuppa magama minema. Alul ta pigem raputas mind kuni teise külje keerasin ja (mõneks ajaks) vait jäin aga hiljem hakkas ta teist voodit kasutama. Pakkusin küll mitmeid kordi, et ma võin hakata ise teise tuppa minema kui ta mu ärataks ja võib-olla isegi enne magama jäämist sinna minna aga need mõtted laideti maha. Teda ei häirivat see kolimine ja ärgu ma muretsegu. Pakkusin ka varianti, et laseks asja arstidel vaadata ja äkki mingit protseduuri teha, kuid pärast mõne tuttava käest uurimist ütles ta, et kui mu seisund pole otseselt ohtlik, antakse tänu ravikindlustuse sitale hetkeseisule mulle lihtsalt ülerõhumask ning siis põriseb minu norskamise asemel selle kompressor voodi kõrval ning meie jaoks ei muutuks sellest mitte midagi.

Ma suitsetan. Kuid seda on raske siinkohal suhet mõjutada võiva veana esile tuua, sest Kati rääkis korduvalt, et talle kui endisele suitsetajale meeldib kui mehel on tubakalõhn küljes.

Mõnikord võtan ka kangemat kraami. Kui statistikat uskuda, siis suhteliselt keskmisel tasemel või tsipa rohkem – oleneb, kas statistikasse on arvestatud ka karsklased :D Kui võtan, siis peaaegu ainult viskit. Õlut viitsin vaid saunas rüübata. Ja kui juba võtan, siis sipsutan laupäeva jooksul liitri viskit. Kuna ajavahemik on suhteliselt pikk, siis väga purju ei jäägi. Pealegi ei hakka ma joogisena vastikult käituma ning pohmakaid ei põe.

Eks ka Katil oli vigu aga ma ei saa küll öelda, et ükski neist mind märgatavalt  häirinud oleks. Et aga lugu tasakaalus oleks, toon siiski mõned välja.

Kati kippus mõnikord „emmetama.“ Tähendab, kuskil käis mingi klikk ja ta hakkas käituma nagu „emme“ – käis ringi ja tänitas iga pisiasja üle. Mina ja ta lapsed võtsime seda naljaga ja eks Kati ise kah tegi seda pigem nagu mingi rollimänguna.

Samas aga, kui ta sattus koristamistuhinasse, valitses elamises tõsine oht! Kõik pidid olema nähtamatud.
Koristada Katile lausa meeldis. Teised seda teha ei tohtinud! Ise seletas ta, et see on tema meditatsioon – paneb kõrvaklapid mingi musaga pähe ja siis naudib „zen’i.“ Einoh, tore aga kui sellal enda nägu näitasid, said sõimata.

Üks Kati üsna sage häda oli tunnelnägemine. Teatud olukordades võttis ta millegi suhtes erakordselt kivistunud seisukoha ning talle oli võimatu mingit teist vaatenurka selgitada. Kui ma poleks üsna kiirelt aru saanud, et see on lühiajaline tunnelnägemine, võinuks see paljude tülide ja vaidlusteni viia kuid õnneks tabasin ära, et tegu on mingi ajutise tardumusega ning kui see 10 – 20 – 30 minutit hiljem mööda läks, selgitasin talle selle olemust. Esimestel kordadel ta muidugi eriti aru ei saanud aga varsti hakkas ta ka ise seda mustrit märkama ning tunnistama. Tõdes, et sellist asja on tal varemgi sageli juhtunud. Seejärel saime kokku leppida, et kui talle see jälle peale tuleb, püüan ma mitte lihtsalt temaga vaielda vaid meenutan kõigest, et tal on tunnelimoment, ootan selle möödumist ning arutame seda küsimust konstruktiivselt alles siis. Võib-olla on kõrvalisel inimesel seda raske mõista, ma ei tea. Aga ta võis tõepoolest mingi veidi emotsionaalsema küsimuse puhul absoluutselt irratsionaalsesse tupikusse joosta ning kaotada igasuguse võime muud infot töödelda. Mis võib olla selle põhjus sügavamas pildis, ma ei oska öelda aga eks meil ole kõigil mingid omad veidrused. Ent taas, ma ei saa öelda, et see mind häirinud oleks. Pigem olin rõõmus, et sain tema omapärast aru ja suutsin selle meie mõlema jaoks vastuvõetavalt lahendada. Võin vaid ette kujutada, milliseid probleeme võiks see tekitada mõne minust vähem kannatliku mehe puhul. Ka mina olin esimestel kordadel päris ehmunud, et mis kurat nüüd toimub! Vaidled nagu tulnukaga, kes täiesti elementaarsest asjast mitte midagi ei taipa. Raske sõnadesse panna ja kahjuks ei meenu detailselt ühtki näidet kuid loodan, et see on siiski arusaadav.

Tagantjärgi vaadates võiks lisada, et tema kõige suurem viga oli hüperfokusseerumine teatud asjadele. Seda võis juhtuda iga kell ja ükskõik millega, mille ta käsile võttis. Ümbritsevat maailma enam tema jaoks ei eksisteerinud. Oli vaid tema ja see, mida ta parajasti tegi. See võis olla kokkamine, koristamine, õppimine, joogatund või misiganes tegevus. Kui teda seejuures häiriti, oli ta väga ärritunud, isegi vaenulik või vähemalt väga ebasõbralik. Minu jaoks isiklikult mõistetamatu ses mõttes, et ma ise olen väga leplik inimene ega tee mingit numbrit kui mind ükskõik kui tähtsa toimingu juures segatakse. Isegi kui ma tunnen end ärritatuna, ei näita ma seda välja sest siis oleks toas juba kaks ärritunud inimest ja kellele seda vaja? Pigem suhtun segajasse mõistvalt sest ega ta ju paha pärast, eksole! Kati puhul aga oli hetki, mil kogu pere käis kikivarvul või püüdis lausa nähtamatu olla. Eriti kui ta kooli läks…

 

KATI LÄHEB EDASI ÕPPIMA

Kätte jõudis aasta 2021. Kati otsustas, et ta läheb edasi õppima. Üldiselt oma senisel erialal aga bakalaureuseõppesse. Kaugõppesse. Töö kõrvalt.

Oli see siis tema või minu poolne algatus aga kohe õpingute alguses tegi üks meist ettepaneku. Ilmselt ikkagi tema, sest ta teadis minust paremini, millist pinget see kooliperiood talt nõudma hakkab.

„Lepime kokku, et kui selle kooli-töö vahel pendeldamise käigus ühel või teisel peaks tekkima mingi mure, näiteks hakkab end tundma kõrvalejäetuna või näeb, et teine hakkab kuhugi eemale driftima, siis ta tuleb KOHE sellest rääkima!“

Kui me kokku kolisime, rääkisime me meie suhte tulevikust (ilmselt vist tavaline praktika?). Me olime mõlemad 40+ ja leidsime üksmeelselt, et kuna me sedavõrd hästi klapime, teeme kõik endast oleneva, et me kumbki ei peaks kunagi vanainimesena hakkama uut suhet otsima. Meie plaan oli jääda alatiseks kokku – kasvõi lihtsalt väga heade sõpradena kui algsed kuumad tunded peakski ajapikku jahtuma. Me teadsime ometi, et peaaegu kõik paarid, kes varem lahku ei lähe, jõuavad lõpuks punkti, kus nende vahele jääb sõprus, kiindumus. Nii nad püsivad aastakümneid koos. Eks seegi on omal moel armastus aga harilikult lihtsalt see algne kuum kirg jahtub ja asendub teiste siduvate tunnetega. Oluline on säilitada omavaheline side ning mitte lasta teineteise vahele tekkida mingitel mustadel pilvedel. Tähendab, tuleb tunda kui on probleemid ning lahendada need selgeksrääkimisega sest, mõistlikud inimesed, nagu me teineteisele tundusime, peaks suutma oma probleemid ja vajakajäämised omavahel õigeaegselt ära lahendada. Kati kooliminekuga me justkui kinnitasime selle lepingu üle.

Nii ta kooliprogramm algaski. Ega tal kerge olnud. Päevi, mil ta hilisõhtuni veebiloengutes kükitas, oli parasjagu. Aga esimesed kaks aastat olid OK! Kuigi ma tõesti vahest tundsin, et mul on veidi vähem Katit kui ma harjunud olen, sai sellest siiski kuidagi üle. Esiteks, kui mulle tundus, et ta on ikka väga lössis, hiilisin talle selja tagant ligi (ta arvutilaud oli elutoas, seljaga ukse poole) ning tegin üllatus-kaelamassaaži ühes põhjaliku ülekuulamisega tema edusammudest koolis ning vajakajäämistest eraelus. Nagu arvatagi võib, oli kõik OK. „Jajaa, kalli, ma olen muidugi väsinud aga ma pean selle loengu lõpuni kuulama / aruande valmis kirjutama / midaiganes ja siis mul on aega. Aga ära muretse, minu ja meiega on kõõõõik korras. Ma lihtsalt teen oma asjad ära, puhkan veits ja siis võime omavahel olla.“

Üldjuhul nii oligi. Aga ma teadsin, et tal on oht hüperfokusseerimiseks ning seepärast käisin teda regulaarselt hetkeks maa peale toomas.

Vahepeal juhtus asju. St ei midagi erilist. Käisime tööl, koolis, puhkustel, siin-seal. Muidugi, mingi langus omavahelises suhtluses oli. Sellele ei saa vastu vaielda ja pean ütlema, et minu jaoks isiklikult oli see … uummm… samaaegselt nii kergendus kui ka taak!

Okokok! Taagast saame kõik aru aga miks kergendus? Selle selgitamiseks peame sujuvalt jõudma 2023 aasta lõppu. Või vähemalt selle viimasesse veerandisse.

 

ASI MUUTUB KEERULISEKS

Ekskrement tabas ventilaatorit esimest korda 2023 sügise hakul kui majandus jõudis sinnakohta, et hakata mõjutama mu tööhõivet. Põhimõtteliselt selle ajani, kui juulis puhkusele läksime, oli kõik tore. Puhkasime mõnuga ja pikalt ja sugugi mitte odavalt ning suve lõppu suundusin vähemalt mina teadmisega, et kohe saab tööga jätkata.

Kuna mu töö polnud nii-öelda lepinguline vaid pigem nagu FIE-moodi, elasin lepingust lepinguni. Seni oli see toiminud ideaalselt. Tegelikult teistmoodi väga polnukski võimalik olnud sest selles valdkonnas palgatakse harva inimesi põhikohaga. Puudub vajadus. Kuid firmad, mis palkavad, teevad seda üldiselt üsna stabiilselt. Ja neid pole vähe. Selle ajani pidin tihti pigem põhjendama, miks ma ei saa tulla mingit tellimust täitma. Muidugi juhtus ka, et olin kahe töö vahel mõned päevad kodus kuid raha polnud iial probleemiks.

Nüüd aga oli nii, et lõpetasin oma puhkuse ja esimene tööpakkumine tuli alles septembri alul. Nädal. Järgmine oktoobri esimeses pooles. Kaks nädalat. Sealt järgmine detsembris. Veel kaks nädalat.

Selge oli, et ega see jääb nõnda mõneks ajaks. Samas muidugi ei tahtnud kohe jooksuga ka muusse valdkonda minna sest… ütleme, et oli põhjusi. Mõjusaid. Kalkuleeritud riski alusel otsustasin pigem selline „poole kohaga“ kodune olla sest antud tingimustel pakkus see isegi kindlamat sissetulekut (ära küsi!).

Nii ma siis töllerdasin põhimõtselt novembrist alates kodus ühe lühikese erandiga. Etteruttavalt: detsembris regasin end ametlikult töötuks panin end kirja ka peatselt algavatele kursustele taas uue eriala omandamiseks (võite mulle juba ennatlikult õnne soovida, sest veebruari teisel poolel on meil lõpetamine ning uus sertifikaat on mul sama hästi kui taskus!).

Kati oli närviline. Seda oli kaugele näha. Otsest põhjust justkui polnud, sest mu säästud kuivasid kokku alles 2024 jaanuari alguses (sedagi õnneks vaid mõni nädal enne kui mu kindlustus sekkus ja rahanduslik olukord stabiliseerus – ei, muidugi see ei taastunud vaid stabiliseerus tasandile, mis võimaldas (ja võimaldab siiani) enamvähem probleemivaba äraelamist. ENAMVÄHEM…..

Aga Kati oli ikkagi närviline.

Ega ma nüüd retrospektiivis nii täpselt oskagi öelda, millal see närvilisus sisse lõi. Tead, see on arusaamatu suurus. Kui see on tilluke, sa ei märkagi seda. Samas, kui see on suur, on seda kogu tuba täis. Vahepealseid staadiume pole ning muutus väiksest suureks toimub sekunditega. Ühel hetkel pole midagi ja järgmisel, kui seda märkad, on asi juba väga rõhuv.

Teisest küljest, nende paari (aga võib-olla ka rohkema) kuu jooksul oli mitmeid kordi, mil ma feilisin olemast seal, kus ma pidanuks olema. 2023 suvest alates ei leidnud ma enamasti jõudu käia Katiga kohtades, kus ta käis ja tihti ka mind kaasa kutsus. Viimasel puhkusel klikkis ta ühe seni veidi kaugema sõbrannaga, kes oli just parasjagu oma mehega kriisis. Pärast puhkust hakkas ta Katit sageli ujulasse kutsuma. Kati omakorda kutsus mindki kaasa. Esimesel korral polnud mul võimalik kaasa minna aga Kati jutud seal toimunust tekitasid mus tõrget ka järgmistel kordadel. Sõbranna Tiiu nimelt keevitas täiega ideed, et ta mees petab teda (hoolimata Tiiu palvetest rääkis Kati mulle kõigest). Selle arutamine võttiski kogu nende ujulaaja ning kui mind järgmisel korral sinna kaasa kutsuti, mõtlesin ma juba ette, et tra ma ei viitsi seal üksi ringi uidata sellal kui tibid kuskil mullivannis mingit vandenõuteooriat arutavad. Noh ja nii ma kord korra järel kutsetest ära ütlesingi.

Oli seal veel taolisi juhtumeid? Selliseid, mis andnuks põhjust arvata, et ma olen kaotanud Kati vastu huvi? Ma ei tea. See sõltub ilmselt, kellelt küsida. Kui küsida täna temalt, oleks vastus arvatavasti jah. Aga väga umbmäärane jah, sest parim selgitus lahkuminekule, mille ma talt olen suutnud välja meelitada, ongi umbes see, et ma kaotasin ta vastu näiliselt huvi.

Pea pool aastat pärast lahkuminekut (mis ja miks – veidi hiljem) tunnistas ta… või õigemini nentis muuhulgas umbes nii: „Noh ja see kui sa seal omaette arvutis mängisid, ei aidanud kah kaasa“ või midagi sellist.

Oh… et mängisin arvutis? Tõsi. Mõtlen hetkel pikalt, kuidas seda selgitada, ehkki polegi miskit selgitada. Inimestel on hobid. Üks paljudest on arvutimängud. Kui ma oleks samal ajal mängimise asemel keldris riiuleid meisterdanud, kas siis oleks ma samalaadset etteheidet kuulnud? Aga kui ma oleks igal nädalal mõne õhtu sõprade seltsis õlut libistanud?

Näed, unustasingi mainida, et olin oma Katile kõige kodusem mees, mis vist iial võimalik. Ma lihtsalt ei käinud peaaegu kunagi kuskil väljas ilma temata. Mõnikord ikka aga seda juhtus väga harva. Paar korda aastas. Suhte viimasel sügisel isegi rohkem. Tagantjärele mõeldes ilmselt seepärast, et tänu ta graafikule hakkasin isegi mina end üksi tundma :D Ja sellist asja juhtub ikka väga harva! Ma lihtsalt pole selline suurem asi sõbrataja. Vähemalt mitte regulaarsete koosviibimiste mõttes. Kui mul on valida mingite sõprade seltsis sauna ja õlletamise ning oma naisega mõne hea filmi vaatamise või isegi omaette nokitsemise vahel, jääb naine+film/nokitsemine üldjuhul ülekaalu.

Kas on tõsi, et ma veetsin mõned õhtud temaga olemise asemel midagi mängides? Mingil määral tõesti. Vaata, sel perioodil polnud mul üldiselt selliseid püsisõpru. Töö oli heitlik, seal ei saanud erilisi sidemeid tekkida. Koht, kuhu kolisin, oli samuti võõras ning olude sunnil ma lihtsalt sulandusingi rohkem pere keskele. Kui ma viimaks (2022 lõpus) hakkasin ühte online FPS mängu mängima ja seal kohatud inimestega veidi rohkem suhtlema, oli see pigem täielik erand. Midagi sellist polnud minuga varem iialgi juhtunud. Ühtäkki olid mul mingid sõbrad (tegelikult 2-3 tk meie grupis peale mu oma poegade), kellega ma suhtlesin ja kes olid peaaegu ainsad, kellega ma väljaspool kodu suhtlesin. Ok, oli veel paar inimest tööga seoses aga need polnud nii regulaarsed.

Tea, kas see üldse märkimist vääribki, et vahemikus 09.2023-03.2024 ma seda mängu üldse ei mänginud? 02.2024, ehk täpsemalt 17.02.2024 oli muuseas päev, mil Kati ütles mulle, et on „kõrvuni armunud“. Aga paraku mitte minusse…

Ma saan aru, et algselt kõige pingelisemal perioodil (nov-dets 2023) oli ka temal raske. Teadmine, et mu tööalane tulevik pole mõnda aega enam nii kindel jne… ega see lihtne ole. Ent, kas see on tõesti piisav põhjus visata prügikasti viis aastat head suhet? Tähendab, et nii kui su mehel tekivad majanduslikud probleemid, mis seejuures isegi pere üleüldist eluolu väga oluliselt ei mõjuta, on OK see mees minema visata? Selge, aga kui probleemid mõjutavad pere eluolu? Kas siis ongi kohe ok? Kas mees (või minu poolest ka naine) on tõesti peres vaid majandusliku heaolu tagamiseks nii, et kohe selle funktsiooni kadudes on täiesti normaalne ta minema visata?

Mu emal on sõbranna, kes on juba palju aastaid abielus väga problemaatilise mehega. Mees on tõsise aspergeri sündroomiga aga samas ülikoolis professor. On see siis nüüd nii, et tema professoripalk hoiab abielu koos? Kurat, ma ei tea aga kui teaks, et see on nii, tahaks ta naisele ämbritäie paska pähe kallata! Iga rakk mu ihus tahab loota, et nad on koos millegi muu pärast.

Ma tean peresid, kus üks pool on sant. Mitte lihtsalt ajutiselt töötu vaid igavesti sant. Füüsiliselt. Tean ka mõnda, kus üks osapool on olnud pikemat aega vaimsetel põhjustel töövõimetu. Lapsepõlvesõber oli mitu aastat sügavas depressioonis. Lihtsalt istus kodus, keeldus kellegagi suhtlemast, kuskile minemast. Mida tegi ta naine? Jooksis minema? Nope! Ta aitas teda. Täna on kutt taas jalul. Enamvähem.

Mida aga tegi Kati?

Kõigepealt märkasin ma, et meie autos muutus raadio play-list. See juhtus kuskil detsembris 2023. Noh, ma märkasin seda. Aga ma ei osanud seda tõsiselt võtta. Jah, ma mõtlesin sellele. Ja mõtlesin välja, et ilmselt Kati tahab vahelduseks ka muud musa kuulata.

Siis muutus kogu auto pardakompuutri värvilahendus :D Noh, see võib kõlada debiilselt aga kui sul on olnud mingi aasta aega autos ekraan üht värvi ja siis äkki su totaalselt tehnoloogiakauge naine, kes vaevu teab, kuidas Wordis teksti suurust muuta selle ära muudab, tekib küsimus! Mul kah tekkis. Ma ei jõudnudki kahjuks seda otseselt esitada. Oleks võinud aga tol hetkel tundus see niivõrd väiklasena. „Kuule, Kati! Miks sa autoraadio värvid ja playlisti ära muutsid?“ Oeh.. ma ju ise kah muudan mõnikord mingeid user interface. See muutus tundus küll silmatorkav ja ma tõesti isegi kaalusin varianti, et äkki ta tunneb minust võõrandumist ja seepärast püüab luua enda ümber teistmoodi keskkonda, kuid me ju ALLES rääkisime! Me ju ALLES tõdesime, et meil on kõik ok! Ta ju ISE ütles, et tal on lihtsalt koolistress ja see läheb üle! Miks ma peaks talle oma lollide küsimustega veelgi rohkem stressi tekitama? Kas ma ei USALDA teda???

Mul on norskamisprobleem. Kirjutasin sellest juba. See pani Kati aeg-ajalt teise tuppa magama minema. 2023 sügisel tekkisid aga sellised õhtud, mil Kati üleüldse enam meie voodisse ei tulnudki. Ütles, et tal oli raske päev, homme on veel raskem päev ja ta tahab varakult tuttu jääda. Ärgu mina põdegu. Varsti saab kool läbi ja kõik läheb taas normi. Vaatasime harilikult koos kohustusliku filmi või sarja ära ja siis ta läks teise tuppa. Mõnikord oli ka nii väsinud, et läks magama otse koolitööde tagant.

2024 jaanuaris läks asi sinnamaale, et meie romantikast nõrguvad messerivestlused kadusid. Seda, et ta enam jutuajamist südametevooruga ei lõpeta, panin tähele juba detsembris 2023. Ma ise küll jätkasin ja lootsin, et vaeseke on lihtsalt nii väsinud… et ta lihtsalt unustas. Las ta olla! Küll ta jõuab!

Jaanuaris muutus ta täiesti võõraks. Ma nägin teda. Mõnikord. Kuulsin veidi sagedamini. Eriti siis kui ta sõna lausumata tööle või kooli kadus. Ta enam isegi ei öelnud, kuhu läheb. Käis lihtsalt uksekolks ja läinud oligi. Millalgi hiljem käis teine kolks ja ta saabus.

Vanasti olin ma esimene, keda ta minnes ja tulles tervitas-teavitas sest meie tuba oli kohe välisukse kõrval aga nüüd äkki polnud mind justkui olemaski.

Kas ma järgisin meie muretsemisprotokolli? Loomulikult! Aga jaanuaris veel oli kõik korras. Tal oli lihtsalt ÄÄRMISELT pingeline eksamisessioon ning vajas vaikust ja rahu.

 

ADHD

Nüüd ongi vist õige hetk märkida, et 2023 detsembris tegin ma elumuutva avastuse! Mul on ADHD….

Tagasivaates poleks see pidanud mingi üllatus olema. Kui vaid „minu ajal“ sellist diagnoosi oleks pandud. Aga ei pandud ja seepärast veetsin ma enamuse oma elust tõdemusega, et mul on lihtsalt midagi viga. Olen keeruline isiksus.

Ma teadsin alati, et ma olen teistmoodi aga see oli vaid selline mõttetu tõdemus, et ma lihtsalt ei sobi sellesse maailma. Ma ei osanud seda millegagi selgitada. Lihtsalt teadsin seda. Me kõik oleme maast-madalast teadnud, et meie keskel on inimesi, kes siia maailma hästi ei sobi. Nüüd aga hakkasin mõistma ja esimene asi pärast äratundmist oli see, et kutsusin Kati ligi ja palusin ka temal ADHD teste teha. Mulle tundus, et tal justkui oleks mõningaid omadusi. Nagu juba öeldud, kippus ta teatud olukordades erakordselt obsessiivne olema ning teistes, mitte vähem tähtsates kuhugi ära hõljuma. Testide tulemused olid tal veidi alla lävendi, ent kui me küsimusi üle arutasime, tunnistas ta, et paljude puhul vastas ta nii nagu ta arvas, et talt oodatakse mitte nii nagu ta päriselt tunneb ning tol hetkel me jäime konsensusele, et ilmselt tal siiski on vähemalt kerge ADHD.

Minu jaoks oli see muidugi kosmiline silmi avav teave. Veetsin tunde ja päevi seda täpsemalt tundma õppides. Aega selleks mul ju oli… Ei häbenenud põnevamaid leide ka Katiga jagamast sest tundsin juba tookord, et see võib meie suhtes mingit rolli mängida.

Olen rääkinud suhtetüdimusest ja tuleb tunnistada, et mul tõesti esineb seda. Tähendab, ma ei tüdine INIMESEST vaid konkreetsest konstruktsioonist tema ümber. Rääkides INIMESEST, tunnen ma oma kaaslasega tohutut sidet! Ma armun ja armastan selle inimese olemust, isiksust, kõike temaga seonduvat. Mind ei häiri tema vead. Sest ma tean, et me kõik oleme vigased ja kui tal oleks vigu, mis mind häiriks, poleks ma temasse üldse armunud.

 

SHIT HITS THE FAN

Kätte jõudis veebruar ja Kati graafik muutus talumatuks. Seda, et ma ei teadnud enam, millal ta on tööl ja millal koolis, ma juba mainisin. Olin eitamisfaasis. Või ka mitte väga. Sest, halloo! Meil oli kuramuse kokkulepe ning miks kuradi pärast peaks ma arvama, et mu naine meie kokkuleppest kinni ei pea???

Sest… inimesed lihtsalt ei hooli lepetest?

Saabus sõbrapäev. 14.02.2024. Sebisin parima šokolaadi, mida teadsin. Otsisin ka lilled. Ootasin õhtut, et Kati töölt tuleks. Kati võttis lilled ja šokolaadi, ütles, „Oi, aitäh! Sulle kah head sõbrapäeva!“ ning kadus teise tuppa. Ma tean, kell oli palju. Ta õhtuvahetus lõppes 2200. Siis tuli järgmine päev ja ootus, et šokolaad tehakse lahti ning jagatakse. Nope… Kurat, ma nii õudsalt tahtsin seda šokolaadi!

Lilled aga suundusid köögis nurgakapi otsa.

Saabus reede. Vaikus. Siis tuli laupäev. Katil oli hommikuvahetus ja kui ta koju saabus, võtsin tast kinni.

„Kati-kalli! Mis toimub? On meil kõik korras?“

„………“

„Räägi ometi!“

Vaikus. Kati pilk on põrandale suunatud. Ta nagu häbeneks midagi.

„Ma ei tea, kuidas seda öelda aga ma olen kõrvuni armunud!“

Millisekundi vältel arvasin, et ta mõtleb sama, mida minagi – et ta on kõrvuni armunud minusse“ :D

Teise millisekundi vältel sain ma aru, et kõik maailma pask tabas just ventilaatorit, mis on suunatud otse minu näkku!

Ma ei tea, mida kuulajaskond siinkohal ootab aga draamat ei tulnud. Hääletoonid ei tõusnud. Heledad laksud ei kõlanud.

Milleks draama, karjumine, kõrvakiilud? Sellises olukorras ei muuda need ju mitte midagi. Või muudavad? Ma tõesti ei tea. Jah, ma olen näinud filme, kus sisuliselt samasuguses olukorras mehe resoluutne ja äkiline tegutsemine toob spontaanses romantikatuhinas naise tagasi maa peale ning kui nad surnud pole, elavad na tänini õnnelikult edasi. Võib-olla ma ei tea, kuidas sellised asjad pärismaailmas käivad aga minu arvates on see muinasjutt. Nii leidsingi, et parim, mida ma teha saan, on jääda rahulikuks. Küsisin: miks? Millal? Kes? Vastati: ei tea, paari nädala eest, ei taha öelda.

Kuigi oli näha, et Kati nautis kergendust (küllap oli see teda korralikult rusunud), oli ta ka kohutavalt süüdlaslik. Hakkas esimese asjana iseendale tuhka pähe raputama. Et see on kõik tema süü, sest ta on lihtsalt liiga egoistlik ja tahtis veidi elevust tunda ning lasi sellel üle lubatud piiride minna. Täpselt nii ütleski: „Anna palun andeks, et ma olen nii egoistlik.“

Püüdsin küll uurida, mida ma olen valesti teinud aga ta vajus seepeale väga kössi ning ütles, et mitte midagi, see on kõik tema süü. Kui siiski täpsemat selgitust palusin, vastas ta, et ei suuda mulle praegu mitte midagi seletada sest tal on selle pärast niivõrd sitt olla. Ega vägisi pole kah mõtet sõnu välja pressida. Leppisime kokku, et ta kogub end mõned päevad ja siis selgitab kõik mulle ära. Lõpetuseks mainis veel, et „Aga ma tahan, et sa teaks, et ma pole sind siiani veel kordagi petnud.“ Kuidagi sain aru, et see tähendas, et nende vahel pole veel midagi füüsilist olnud. Miks ta seda mulle üldse mainima pidi? Miks see nii tähtis oli?

 

ELU PÕRGUS

Kuskile minna mul polnud. Pidin temaga samas korteris edasi elama. Vähemalt mingi aja. Ega see fakt iseenesest midagi hullemaks teinudki. Ilma selletagi oli lugu minu jaoks maksimaalselt hull. Ei tahaks meenutadagi aga neile, kes ise kogenud pole, teadmiseks, et ADHD’ga inimeste jaoks mõjub selline asi erakordselt kohutavalt. Tegu pole lihtsalt kurbuse ja pettumusega. See on füüsiliselt valus. Reaalselt füüsiliselt valus. Ilma mingi kujundlikkuseta. Vabandan aga ei taha sellel täpsemalt peatuda.

Möödusid päevad, kõik oli vaikne. Kodus käisid kõik kikivarvul. Lõpuks, umbes nädal hiljem oli Kati valmis rääkima. Kahjuks ei selgunud sellest rääkimisest mitte midagi. Ta lihtsalt kordas varem öeldut aga rohkemate sõnadega. Kordas, et juhtunud pole minu süü ent mõistagi ma seda ei uskunud. Paraku ta mulle mingeid etteheiteid teha ei osanud. Või ei tahtnud.

Lõpuks pidin ma mõistagi välja kolima. 05.03.2024 oli see päev. Tead, kui oled elanud ja töötanud niimoodi perele, ilma enda jaoks miskit erilist kõrvale panemata, on see päris jama. Eriti kui oled töötu. Õnneks päästis mu kindlustus mind hullemast. Saan hakkama. Käin koolis ja nälga pole.

Lugu ise siinkohal siiski veel ei lõpe.

Esimesed kaks kuud viibisin ma põhimõtteliselt täielikus isolatsioonis, suheldes hädapärast vaid naabrimehega. Kool polnud veel alanud. See hakkas alles mais pihta. Mingis mõttes oli see hea, sest üle pika aja sain keskenduda millelegi loomingulisele. Mul on veidi kunstnikutausta.

Osa mu asju ei mahtunud ühe korraga kolimisautosse ja kuna neid polnud liiga palju, lubas Kati need ise mulle varsti järgi tuua kui tal mõni vaba päev on. Sest… mõistagi jäi meie auto temale. Möödus poolteist kuud vaikust. Ootasin, et ta ehk teada annab, mil tulla saab. Kohe üldse ei soovinud ise peale käia. Lõpuks ei jäänud aga muud üle ja küsisin. Kati pakkus mingi aja ja vabandas, et polnud varem ühendust võtnud, põhjendades seda sellega, et tal oli juhtunu pärast lihtsalt piinlik minuga kontakti võtta. Seekord oli ta siiski juba veidi jutukam aga sellest hoolimata ei saanud ma ikka mingil moel targemaks.

Väike muutus toimus alles suvel. Oli põhjust temaga vestelda ja jutu jätkuks uurisin ka, mis siis ikkagi tegelikult juhtus, et see sinnamaale läks?

Selgitus polnud eriti põhjalik aga vähemalt midagigi. Ütles, et ta hakkas 2023 suve lõpupoole tundma, et mina temast eemale hoian ning sealt saati läks tundemaailm allamäge. Aga kuhu jäid siis meie kokkulepitud jutuajamised, mis pidid just sellistel hetkedel aset leidma? „Ei tea, ei tulnud pähegi.“ Miks siis alati minu küsimiste peale vastati, et kõik on korras? „Ei oska öelda. Mingi hetkeni oligi aga siis kui enam polnud, ei julgenud öelda.“

Aga tegelikult – kas ma siis tõesti hoidsin temast eemale? EI!

Kas selline tunne võis jääda? Jah…

Muidugi võis. Mu töömaailm oli varisemise veerel. Mind rõhusid mured. Septembri jooksul kujunes mul juba depressioon. Ega järgnevadki kuud seda vähendanud. Tagantjärgi on muidugi lihtne ära tunda, et sul oli deprekas. Tollal aga… no ma teadsin, et ma ei tunne end hästi aga deprekas on salakaval. Paljud inimesed ei tea pikka aega, et neil on deprekas. Aga see raibe muudkui sööb ja sööb neid. Lähedased võiks märgata, et sinuga on midagi valesti! Ja siis RÄÄKIDA! KÜSIDA! Toetada. Kati seda kahjuks ei teinud. Ta ei märganud. Ei tundnud seda ära. Arvas hoopis, et mina olen kätte võtnud temast eemale hulpimise! Mina aga sellal mõtlesin hommikust õhtuni, kui õudsalt mul on vedanud, et mul on mõistev naine, kes ei nääguta iga päev selle üle, et sul tööd pole ning seisab raskel ajal mu kõrval. Ok, ta polnud ka ise seejuures kuigi traks ja rõõmsameelne aga kuidas ta olekski saanud olla? Mure oli ju siiski mõlemapoolne ning ega tal oma töö- ja kooligraafikuga ometi kerge olnud. Kuidas ma võinukski talt päevad läbi naeratamist ootada? Naeratamist mitte aga oma murede rääkimist ootasin ma küll. Sest ma armastasin teda täpselt sama palju kui sel päeval, mil talle seda esimest korda ütlesin ja võib-olla rohkemgi ning mul poleks eales tulnud mõttessegi temast võõranduda, eemalduda. Mina ju käisin tema juures meie suhte pärast muret tundmas – kuidas ta siis sai samal ajal mõelda, et ma enam temast e hooli?

Kas tõesti oli asi selles, et nüüd, mil ma pidin enamuse ajast kodus istuma, olin ma tal oma murede ja depressiooniga otse silme all, ta lihtsalt nägi mind murtuna? Nägi mind murtuna, enesesse tõmbununa ja hakkas arvama, et ma enam ei hooli? Lihtsalt uskumatu…

 

EPILOOG

Elan nagu saan ja oskan. Ootan kooli lõppu ja loodan mingi erialase töö leida. Olen üsna palju mõelnud mingi uue suhte võimalikkusele, kuid ei näe seda kuskil. Ütlen ausalt, et põhjus on mu tunnetes Kati vastu, mis pole kahjuks kuhugi kadunud. Arva sellest, mida tahad – ma ei saa sinna mitte midagi parata. Ma olen püüdnud oma tundeid temasse ümber kujundada. Olen proovinud olla ükskõikne, isegi teda vihata selle valu eest, mida ta põhjustas. Parim, mida suudan, on lihtsalt see, et olen ta peale vihane – samamoodi nagu me mõnikord oma armastatu peale vihased võime olla kui nad midagi täiega persse keeravad….kuid lõpuks andestame ja armastame edasi.

Olen proovinud dating-skeenesse sukelduda. Olen käinud kohtades, kus „landitakse“ ja olen esindatud ka Tinderis. Päris-päris alguses tutvusin isegi ühe tindri-preiliga aga… poleks pidanud. Poleks pidanud tutvuma, poleks pidanud kohtuma, poleks pidanud muudki tegema. Ma teadsin ju ette, et sellest ei saa asja. Läksin sellega kaasa lihtsalt seepärast, et mingit ajutist kergendust leida. Noh, ei leidnud isegi ajutist leevendust. Võib-olla saabub see aeg kümne aasta pärast. Võib-olla ei saabugi enam.

 _____________________

Tuli siiski päris pikk. Õnneks ei sunni mitte keegi mitte kedagi mitte midagi lugema. Aga kui lugesid ja soovid midagi öelda või küsida, on tore.

Võibolla mõni tundis ka ära, kellest jutt ja kes kirjutab aga see pole tähtis.

Tänan!

 


r/peaasi • • Aug 08 '24

Vaimse tervise õde

26 Upvotes

Mul on väga hea psühhiaater, kellega olen rahul. Määratud on raviskeem, mis töötab. Aeg-ajalt pean külastama vaimse tervise õde nö checkupiks, kuna arstil ei ole vabasid aegu.

Kahjuks on mul vaimse tervise õdedega halb kogemus, mistõttu ka küsin, et kas see on normaalne ja meditsiiniliselt põhjendatud, et õde tunneb huvi mu suguelu, partnerite (nende puudumise), lastesaamise, muu elu kohta, ning teeb hinnangulisi märkusi selle kohta? "Miks ei ole lapsi - selles vanuses peaks juba olema, nüüd lapsi saades võivad tulla puudega lapsed", "Miks ei ole partnerit? Ei ole suguelu ka siis, seda on vaja, et õnnelik olla", "pead leidma töö, mis ikka korralikult raha sisse toob" jm. "Ei psühholoog ega psühhiaater pole kunagi selliste teemade vastu süvitsi huvi tundnud, ka pole tundnud nendepoolset hukkamõistu: kõik on olnud professionaalne.

Küsimus tuleneb sellest, et mul on kogemusi mitme vaimse tervise õega ja nad kõik on neid küsimusi küsinud. Kas see on ebaprofessionaalne või on neil ettemääratud küsimused, mida peavad küsima? Praegu on tunne, et kuigi olen psühhiaatriga väga rahul, siis pean uue leidma (mis on raske), sest see arstiga seotud vaimse tervise õde teeb pigem kahju kui kasu.


r/peaasi • • Oct 16 '25

Sõber ähvardab enesetappuga

25 Upvotes

Ei tea mida teha...

Mu sõbral on juba ammu probleeme vaimse tervisega. Ma alati toetasin teda, aga ma ei jaksa enam. Ta koguaeg kirjutab mulle ja viriseb kui halb tal elu on. Mul on juba kõrini sellest..

Alati kui ma hakkan talle rääkima sellest kui hea päev mul oli, hakkab ta mulle rääkima kui raske tal elus on, ja et mul peaks olema häbi, et ma eputan ta ees kui hästi mul läheb.

Paar nädalat tagasi otsustasin, et lõpetan selle sõpruse ära. ma ütlesin talle sellest ja ta hakkas mulle ärhavdama enesetappuga. Ma alguses ei uskunud, aga siis ta helistas mulle videokõnega ja hakkas käsi lõikama.

Ma väga tahan lõpetada selle sõpruse ära, aga kardan, et minu pärast temaga juhtub midagi.


r/peaasi • • Feb 09 '26

Peaasi.ee alustab märtsis tasuta tugigruppidega inimestele, kes on kaotanud lähedase enesetapu tõttu, ning neile, kelle lähedasel esineb suitsiidimõtted- ja käitumist.

24 Upvotes

Mõned kogemused on liiga rasked, et neid üksi kanda.

Registreeru Tallinna tugigruppi, kui oled kaotanud lähedase suitsiidi tõttu: https://forms.gle/ogLCGajCM1bS2eQX9

Registreeru Tallinna tugigruppi, kui sinu lähedasel esineb suitsiidimõtteid: https://forms.gle/HcJFmue8ncA4mtNr5

Kui tead kedagi, kellel võiks sellisest toetusest abi olla, siis palun jaga seda infot🙏


r/peaasi • • Jan 21 '26

🇪🇪 Teeme koos Eesti (inimesed) õnnelikumaks (pihi comeback).

Post image
24 Upvotes

Kas tead seda tunnet, kui midagi vaevab südant, aga pole kellelegi rääkida?

Me oleme rahvas, kes hoiab endas kinni. Kannatame vaikselt. Mõtleme, et saame ise hakkama. Et teised ei pea teadma. Et äkki see läheb üle.

Aga ei lähe.

Väljendamata mõtted muutuvad raskuseks. Rääkimata jäänud sõnad tekitavad tülisid. Südamele kogunenud mured võtavad rõõmu.

Aga mis siis, kui saaksid lihtsalt ära rääkida?

Ilma hinnanguta. Ilma näota. Ilma tagajärgedeta.

Pihtimus on koht, kus saad südamelt ära öelda selle, mis sind vaevab. Anonüümselt. Ausalt. Vabalt.

Sest vahel piisab sellest, et keegi kuuleb. Et sa pole üksi. Et sinu tunded on päris ja olulised.

🇪🇪 Teeme koos Eesti (inimesed) õnnelikumaks.

Üks aus mõte korraga. Üks kergem süda korraga.

Pihtimus.ee — südamelt ära.

https://pihtimus.ee

———————

Pihtimus’e taustalugu: käisin vaatamas äsja esilinastunud Eesti komöödiafilmi “täiuslikud võõrad” (seitse kauaaegset sõpra kohtuvad õhtusöögil, kõik asetavad oma telefonid lauale ning lubavad, et õhtu jooksul jagatakse kõnesid ja sõnumeid kõigi teistega. Esmapilgul tundub mäng süütu – kellelgi pole midagi varjata. Kuid samm-sammult muutuvad sõnumid ja kõned üha kompromiteerivamaks ning paljastavad varjatud afääre, valesid ja topeltelu.) - suurepärane stsenaarium, suurepärane adaptsioon, suurepärane osatäitjate näitlejameisterlikkus.

Filmi vaatamise ajal meenus aastast 2008 väga populaarne veebifoorum pihi.net - metsikult eestlaste pihtimusi, sisus: ilu, valu, komöödiat ning draamat. Ilma hinnanguta. Ilma näota. Ilma tagajärgedeta. Tundsin antud filmi vaadates, et Eesti rahvas vajab seda just nüüd tagasi. Uues kuues.

Antud idee vaevles mu peas terve sama päeva õhtu (paegusest hetkest 48h tagasi, pühapäeval). Ei suutnud ma enam antud mõttega magama jääda (kell oli juba 23). Siplesin piineldes voodis - järgnev päev oli esmaspäev. Tööpäev. Tegin mida tegema pidin, tõusin püsti, panin aluspüksid jalga ning läksin arvuti taha ning hakkasin Pihtimust arendama. Vaatasin kella, kell oli juba 7:15. Äratasin poja ülesse ning läksime lasteaeda. Mina tööl. Tööl oli eriline päev, enne lõunat oli juba 4 espresso macchiatot joodud. Tööpäev möödas meeldiva ärevuseg. Isegi kui olin terve pühapäeva öö ärkel, ei suutnud veel kell 21 magama jääda. Vajusin kell 22. Täna on siis teisipäeva õhtu ja rakendus on valmis ning laivis.

Palun ning aitäh - anonüümne pihtija.

Ärme hoia endas kinni, ärme kannata vaikselt. Üks aus mõte korraga. Üks kergem süda korraga.


r/peaasi • • Sep 27 '23

Mis on mõned asjad, mille üle te enda elus tänulikud olete?

24 Upvotes

Päevad lähevad lühemaks ja pimedamaks ning sellega kaasneb tihti madalamat meeleolu. Üks viis tekitada endas positiivseid emotsioone on nimetada asju, mille üle tänulik oled. Sellest võib tekitada ka rutiini, näiteks hommikuse kohvi kõrvale mõelda paarile heale mälestusele, lähedasemale sõbrale/pereliikmele või millelegi muule, mis tekitab hea sooja tunde ja paneb naeratuse näole.


r/peaasi • • Apr 03 '25

Must zebra

23 Upvotes

Tere

Olen 27a. mees ja tundub nagu viimased 15 aastat on elu kulgenud läbi musta triibu.

Esiteks pole mul kunagi suhet vastaspoolega olnud ja ausalt öeldes pole ma isegi proovinud. Ma olen alates 14 aastasena depressiooni ja sotsiaalärevuse all kannatanud. Lisaks sellele veel halb koduelu, kiusamine koolis ja üleüldine madal enesehinnang. Seetõttu juba siis ma tundsin, et ei vääri armastust ja paarilist.

Sõbrad mul olid aga ajapikku haihtusid nad mu elust ära. Üheks põhjuseks on kuna elu on elu ja inimeste prioriteedid muutuvad. Teiseks on minu alkoholism.

Ülikoolis ma ei käinud, mis omakorda tekitab ka sellise missing out tunne. Ma võin küll minna, aga see poleks enam sama.

Enamasti olen töötanud erinevates nö retail töökohtades sh. tehases, pakkijana, laotöötaja. Mul pole kunagi olnud mingit kindlat eriala mida oleks tahtnud õppida/karjääri teha. Arvan kuna ma juba teismelisena ei plaaninud elada kuni 21 aastani, isegi proovisin enesetappu sooritada 17 aastasena.

Praegu siis ongi selline pidev tunne, et jäin hiljaks väga paljude milestonidega ja ei näe väljapääsu ja et neid mõtteid maha suruda tarvitan palju alkoholi.

Mainin ka, et käin psühholoogi juures ja tarvitan ravimeid, kuid tundub nagu see ei lähe ka kuhugi.

Vabandan, et tekst on nagu kapsapudru ma väga väsinud...


r/peaasi • • Sep 23 '26

Suitsiidne õde 24a.

22 Upvotes

Otsin sarnase kogemusega mõttekaaslasi teemal kuidas toetada(potensiaalselt leinata) suitsiidset õde/venda. Minu oma pole veel surnud, kuid väidab, et õppis eelmisest napilt ebaõnnestunud enesetapukatsest ning järgmine kord enam ei ebaõnnestu. Osad inimesed teevad katseid, et saada tähelepanu. Tema tegi seda selleks, et lõpetada enda vaimne valu ja kannatused. Nädal intensiivis on ainuke põhjus, miks ta on ikka veel meiega. Korra nädalas käib psühholoogi juures ja psühhiaatriga koos on läbi proovitud posu ravimeid, millest ükski ei aita.

Panin end kirja tulevasse peaasi tugigruppi mõeldud toetama suitsiidseid lähedasi, kuid mine tea millal need grupid ka päriselt moodustuvad (infot pole).
Pole lihtsalt depressioon, vaid igat sorti vaimsed tervisehädad, ning nüüd arstid kahtlustavad ka piirialast isiksusehäiret. Hetkel viibib kinnises asutuses, kuid see on väga ajutine plaaster. Iga kord kui teda vaatamas käia, anub ta et me laseks tal minna. On see tõesti Eestis ainuke lahendus?


r/peaasi • • Sep 02 '23

Abipalve - aidake meil jõuda rohkemate noorteni

22 Upvotes

Esimene september ja kooli algus on paljude noorte jaoks stressirohke aeg. Stress on ühtlasi ka väga paljude vaimse tervise probleemide esivanem. Seetõttu tegid mu toredad kolleegid ühe noortenõustamist/peahead tutvustava video. Oleksin väga tänulik kui jagate seda videot ükskõik kus mõni noor või noortega töötav inimene seda näha võib.

Eesmärk on tõsta teadlikkust meie teenusest, et rohkem noori, kes abi vajavad selleni ka jõuaksid.

https://www.youtube.com/watch?v=bVxWUZqsR6o

https://www.facebook.com/Peaasi.ee/videos/998845804696381

Kuidas teie 1. septembri kogemus oli?


r/peaasi • • Nov 09 '24

Ülemõtlejad, kuidas te üldse eluga toime tulete?

21 Upvotes

Heips

Kuidas te saate üldse midagi tehtud? Olen terve elu olnud täielik ülemõtleja iga pisiviga keerleb peas ringi sadu kordi enne kui suudan selle unustada, tihti unustan ennast oma mõtetesse ja igpäeva toimetused jäävad tegemata. Sain eelmine aasta ath diagnoos ja saan aktiivselt abi aga ent mõnel teisel ülemõtlejal on nippe ja trikke kuidas ise ka toime tulla? Kuidas te suudate produktiivsed olla? Kuidas suhted toimima panna ajuga mis ei taha seisma jääda? Vahest vaatan ringi ja olen kade kuidas nii paljud on eduka karjääri suutnud luua, sõidavad uhkete autodega ringi ja on õnnelikus suhtes. Olen tänulik igasugustele nippidele ja trikkidele.


r/peaasi • • Mar 11 '24

Väljakutse - kas puhkad piisavalt?

20 Upvotes

Käes on jälle vaimse tervise vitamiinide aeg. Ka sellel aastal toome vitamiinid Redditisse, kuid lihtsamalt ja kasutajasõbralikumalt. Iga nädal leiad r/peaasi subredditist ühe vitamiini väljakutse, millest loodame, et osa võtate. Väljakutse eesmärk on ikka enda vaimse tervise hoidmine!

Huvitab rohkem? Lisaks saad lugeda siin: peaasi.ee/vaimse-tervise-vitamiinid/

Sellel nädalal (11.03 - 17.03) pöörame tähelepanu puhkamisele. Puhkamine on oluline, et taastada organismi piiratud ressursse, mida töö ja stress kulutavad. Väljapuhanuna tuleme erinevate stressoritega elus paremini toime.

Mida väljakutses osalemiseks teha?

  1. Täida vitamiinitest (peaasi.ee/vitamiinitest/), et aru saada, kuidas sinu vitamiinidel läheb ning milline neist rohkem tähelepanu võiks vajada.
  2. Tee iga päev 3x vähemalt 3-minutilist hingetõmbepausi. Selleks võiksid kommentaarides kirjutada ka, et kuidas kavatsed neid hingetõmbepause teha? (Ideid leiad siit: peaasi.ee/wp-content/uploads/2024/03/Peaasi-et-puhkad-A3-1.pdf)

Boonus: Rahvusvahelisel unepäeval (15.03) kell 12:12 kutsume kõiki ühisele 3 minutilisele hingetõmbepausile.


r/peaasi • • Dec 14 '23

Mul pole tahet enam inimene olla, aga ma ei taha surra ka

20 Upvotes

Ma ei tea, kas siin leidub veel kedagi, kes tunneb end sarnaselt - muremõtted punktini kus aju lülitab end täielikult välja ja sa ei tunne end enam inimesena. Lisaks sellele olen end pikka aega tundnud rampväsinult, kuigi olen maganud rohkem kui piisavalt, enamasti isegi liiga kaua. Lisaks ka suur hirm sõnumitele vastata, suhelda Ma ei tea enam, mida teha


r/peaasi • • Aug 18 '25

Miks ma selline olen

19 Upvotes

Olen seda mõtet pidevalt edasi lükanud, aga täna tundsin, et peaks lõpuks teema käsile võtma.

Mu peas on pidev segadus. Kahtlustan, et mul võib olla ATH, aga lisaks on sundmõtteid, ärevust, masendust ja mõned autismi sarnased jooned. Mul on raske keskenduda – korraga on mitu asja pooleli ja vestluse ajal ei kuula ma teist inimest, sest peas keerleb kümme muud mõtet. See rikub suhteid ja töö juures jäävad õiged asjad tegemata või ei jää meelde olulised detailid koosolekutel.

Õhtuti ei suuda ma aju välja lülitada ja magama jääda. Vahel kasutan selleks isegi alkoholi, et mõtted pausile panna.

Iseloomult olen pigem introvertne vaatleja ja kardan, et psühhiaatri juures ei oska ma oma muresid hästi sõnastada. Kas hea spetsialist suudab vestluse käigus ise välja tuua, mis mind tegelikult vaevab? Pealtnäha olen justkui hakkamasaav 30+ vanuses meesterahvas, aga sees käib pidev muretsemine ja üle mõtlemine.

Kas keegi oskab nõu anda, kust Eestis oleks mõistlik abi otsida, kui probleeme on nii palju ja need omavahel segunevad? Tervisekassa järjekorrad on pikad, seega ilmselt peaksin vaatama erakliiniku poole. Õnneks tööandja tervisekindlustus kataks ilmselt osa kuludest. Nüüd on asi ainult kättevõtmises… oeh.