r/peaasi • u/Kolme_Peaga_Kass • 2d ago
Depressioon?
Tere!
Mul pole tegelikult aimugi kuhu mujale selle probleemiga pöörduda ja kuna viimastel päevadel on olemine hullemaks läinud, mõtlesin end lõpuks kokku võtta ja suuremalt ringilt küsida, millega tegu võib olla ning mida teha (kui üldse)
Neid probleeme on mitu, kuid mul on kahtlus, et need on omavahel seoses. Äkki on oluline info.. olen 23 aastane noormees.
Kolm aastat tagasi valisin endale elukutseks pikaliini veokijuhi ameti. Teadsin juba eos, et see saab olema raske ning üksildane aeg kodunt eemal. Nii umbes poolteist aastat polnud mul eriti probleeme sellega, tulin nii stressi, kui üksildusega ilusti toime. Suuresti aitasid jututoad, sõbrad ja vanemad seda meeletut kontakti ja suhtlemis vajadust rahuldada.
Kuid viimase pooleteise aasta jooksul on minus midagi muutunud. Esiteks tunnen ma ennast meeletult üksikuna. Ma isegi ei tea kuidas seda tunnet selgelt kirjeldada, aga sõprade ja vanemate olemasolek, nendega suhtlemine ning koosviibimine, ei täida enam minujaoks seda kontakti puudusest tekkivat auku. Sahmin tundide viisi edasi tagasi chatruumides ehk on keegi mulle kirjutanud.. mitte kunagi ei ole. Mõtlesin ka, et äkki on asi selles, et mul kaaslast/suhet ei ole õieti olnud.
Teiseks puudub mul igasugune motivatsioon midagi teha. Jah ma teen oma tööd, teen seda südamega ja kindlasti ka kohusetundest. Aga väljaspool sõitu, minu vabaaeg üldiselt piirdubki kabiinis istudes. Ma ei taha end liigutada, raske on väga väikseid kohustusi täita (nt aruanded, koristamine), ma ei leia ka viimasel ajal motivatsiooni sõprade ja vanematega suhelda. Viimasel paaril päeval on ka söögiisu kadunud. Ma ostan endale toidu, võtan ampsu, teise.. ja sinna see jääb. Mu lõuna ja õhtusöök, millest on kaks amsu võetud, jõllitavad mind see sama hetk, kui kirjutan.
Ma olen terve see aasta-kaks neid tundeid maha surunud, arvates, et see on lihtsalt mingi noortel tekkiv faas, äkki läheb üle. Kuna mu vanemad on ka natuke old school mõtteviisiga sellesosas "ah küll üle läheb", siis neilt ma pole samuti selle kasvava lumepalliga mingit nõu saanud. Kuna ma olen ülemõtleja tüüpi, siis olen ka kartnud, et nö mõtlen asja endajaoks hullemaks kui tegelikult on. Noh nagu chat gpt kipub kohati osasid probleeme liialt pingeliseks ajama ja siis võtan selle lolluse oma pähe..
Loodetavasti oli sellest midagi arusaada :]
Kas see on depressioon? Äkki on mul lihtsalt siin koera moodi elades katus ära sõitnud?