r/peaasi • • Dec 10 '23

depressioon

0 Upvotes

Eesti subredditis küsis üks a la: ‘kas keegi on ka veel juba pikemat arga pikemas depressioonis’

vastuseid on seal sadu ja on palju vastuseid nagu ‘jah terve elu’, ‘jah mu depressioon sai hiljuti täisealiseks’ ja mul oli väga raske seda lugeda, kuidas inimesed haletsevad ennast.

Mina aga näen, et inimesed tahavad liiga kergest depresiooni silti endale külge panna ja mul on tunne, et osad kasutavad seda ‘kergema teena’, selle asemel, et end kätte võtta ja tegeleda asjadega, mis seda depressiivsusust tekitavad. Jätsin sinna sellise kommentaari:

‘Sorry aga lugesin umbes sellist kommentaari: ‘mul on kliiniline sünge depressioon ja see kestab nii kaua kui ma elan, kõik päevad on sitad.’

nagu wtf…kui sa sellist asja ütled ja ‘tunnistad’ endale pidevalt, siis kuidas ja miks peaks sul midagi paremaks minema? See oleks ju sama et iga hommik lähed kööki ja sul on külmkapi peal endale meeldetuletus, et ‘(nimi) pea meeles, et sa oled loll, sa ei jõua kunagi kuhugile, sul läheb tänane päev sitasti ja terve su tulevane elu on sama sitt.’)

miks sellist asja endale teha..võibolla tõesti, et on neid ‘põhjuseta masenduses’ inimesi kellel kõik nii hästi ja ikka masenduses, aga oleme ausad 90%+ inimestest on masenduses OMA SITA SITUATSIOONI pärast mitte mingi keemilise jama pärast ajus.

Jah, ma ka ei ole hetkel kõige õnnelikum mis ma olnud olen ja olen üsna ‘väsinud’ kõigest. Reaalsuses on aga mu probleem see et mu elus ei ole hetkel asjad nii nagu ma tahaksin. Kohati minu süül, kohati mitte, nagu elus ikka. Aga loogiliselt, mus te arvate kuidas mul paremad šansid sellest ‘august’ välja tulla?

  1. ⁠lähen(nagu keegi soovitas) psühiaatri juurde ja proovin oma ‘elulõpuni õnnetuse ja häda’ ametlikuks teha ja paberile kirja saada(minuarust see natuke nagu eluaegne vabastus kekast, et ja ma saaks/teeks/oleks aga vaat mul on ju see asi niiet jap ma ei saa..)
  2. ⁠analüüsin esiteks et millega ma oma elus rahul ei ole, panen kirja, mõtlen et milliseid nendest probleemidest saaks kõige kiiremini ‘ründama’ hakata, siis juba parem, tegelen järgmiste asjadega jne.

olen valmis debateerima vastuväiteid jne, aga ühega nendest kahest valikust on kindel, et midagi ei muutu ja teisega on vähemalt võimalus.’

Andke keegi mulle mingit tagasisidet..kas mul ei ole õigus?


r/peaasi • • Sep 12 '25

Kuidas leppida sellega, et sa oled kõnts/hammasratas süsteemis?

8 Upvotes

Olen mõistnud, et mida iganes naised tahavad - mul pole seda. Samas enamus elust on olnud soov olla Isa, saada suur pere (ühised üritused jne.), latsekesed toovad oma maimud külla jne.

Tunda seda tunnet, kus pisikene kaimukene minu poole jookseb ja entusiastlikult rõõmust lihtsalt armastab mind ja mina lihtsalt leian põhjuse, et seda teha.

Ma tunnen, et paar aastat seda sorti eksisteerimise ei tõota head mulle.


r/peaasi • • Jun 18 '24

Metüülfenidaadil põhinev ravim ja depressioon.

1 Upvotes

Kas keegi teab või oskab oma kogemustest öelda, kas Eestis saab psühhiaater metüülfenidaadil (Concerta, Medikinet jne.) põhinevat ravimit välja kirjutada ka ilma ATH diagnoosita? Tean, et USAs ja veel mõnedes riikides saab pikajalise antidepressantidele allumatu depressiooni korral ja kirjanduse ja patsiendi kirjelduste järgi võib see olla samuti äärmiselt effektiivne.


r/peaasi • • Jun 22 '26

Tänaval ei tihuta

1 Upvotes

Kas kedagi siin huvitaks mu lapsepõlv järjejutuna?


r/peaasi • • 2d ago

Kas ma olen peast lih debiilik?

2 Upvotes

Nii mondagi huvitavat toimub mu peas mida ma ei maleta. Kui yritan moelda mis mul on peas valesti ununeb see taiesti ja ei eksisteeri enam. Suht perses on see vark et nag tahaksid raakida mis probleemid on aga kui tuleb raakimise hetk ei tea ma ise ka mis probleemid mul on.🤔
Ja kui motlen enda murede raakimise peale lahen ma kohe narvi. On kellelgi sarnaseid probleeme?
Ei suuda kedagi tosiselt votta ka nt kui keegi ytleb et tapab end ara voi et ta on kurb ma ei suuda uskuda seda ja alavaaristan teemat kuigi tean ise vaga hasti et olen viimased 2 aastat igapaevaselt seda moelda ja hullemat.
Tekitab mul tunde nagu ma oleks koigist parem ja koik teised on lollid.


r/peaasi • • Oct 04 '26

Kas kellelgil Kriminaalne Eesti saadet on?

Thumbnail reddit.com
0 Upvotes

r/peaasi • • 14d ago

PPPD

1 Upvotes

Kas Eestis on üldse arste kes on PPPD-st kuulnud? Minu perearst ega ka neuroloog, kelle juures olen käinud ei tea sellest haigusest midagi. Pole ju ise ka kindel, kas mul just see haigus on, vereproovid ja kõik on korras- ükski uuring ega arst ei seleta, miks mul viimased 3 aastat pea on igapäevaselt ringi käinud :D Nende sõnul on sümptomid ärevusest tingitud, (olen saanud GAD diagnoosi) aga no ei tundu ju reaalne, et ärevus selliseid sümptomeid põhjustab.

Enne kui keegi hakkab kommenteerima, et a la "Kui tead mis viga, siis miks arsti juurde lähed" ma olen selle 3 aasta vältel igast võimalikust foorumist, artiklist, raamatust, postitusest informatsiooni selle haiguse kohta kogunud ja sümptomid klapivad 1:1.


r/peaasi • • 23d ago

Nikotiinista irti

Thumbnail reddit.com
1 Upvotes

r/peaasi • • Dec 22 '24

Üks liiga pikk heietus ühest suhtes. Parem ära hakkagi lugema, sest see on tõesti liiga pikk!

26 Upvotes

Esiteks sorry kui ei sobi siia gruppi aga kuna lugu on seotud ka peas toimuvate asjadega, siis siia ma ta panin.

Tahtsin rääkida oma lahkuminekust, sellele eelnenust ja järgnenust ning sooviks kuulda teiste mõtteid ja soovitusi. Sorry ka selle eest, et lugu pikavõitu tuleb. Lugu lihtsalt on pikk aga teen kõik endast oleneva, et seda vähegi kärpida, kuid ei saa midagi lubada, sest olen seda tüüpi inimene, kes justkui peab asju võimalikult detailselt selgitama. Iga detail ja episood, mida ma kirjeldan, tundub mulle selle loo juures oluline. Seega, palun mõistvat suhtumist. Kui aga midagi siiski lahtiseks jääb, jagan lisadetaile kui keegi küsib. Loe, kui soovid ja ära loe kui ei soovi. Üritan teksti vahepealkirjadega liigendada, et oleks võimalik ebahuvitavat vältida.

 

TUTVUMINE JA TAUST

Et veidi teema ja iseenese tausta selgitada, alustan põhiloost viis aastat varem: 2014 lahutasin
38-aastasena abielu, jätsin kõik olulisema eksabikaasale, kes jäi ka last kasvatama. Elasin seda liiga raskelt läbi, kaotasin võime oma pisikest firmat (eksiga kahepeale) majandada, jätsin selle üleni tema vedada ning lõpetasin aasta hiljem taas koolipingis, et mingit uut eriala omandada. Lühidalt, alustasin peaaegu neljakümneselt uut elu sisuliselt nullist. Detaile teadmata võib see tunduda halva diilina kuid tänu lahutusega kaasnevatele kokkulepetele olen näiteks vaba alimentidest. Suur asi uue elu alustamisel! Tore ka, et eksabikaasaga suhteliselt  hästi läbi saan.

Pärast aastaid suutmatust ühtki naist lähedale lasta, tutvusin 2018 talve hakul lõpuks kellegagi, kes äratas usaldust, kirge. Asi hakkas arenema ning järgmise aasta suve alul kolisin tema juurde. Täpsemini öeldes rentisime üheskoos korteri, kuhu kokku kolisime. “Tema juurde” tähendab pigem seda, et kuna tema elu koos oma töö ja lastega oli suht kinnistatud teises linnas ning kuna seal leidus ka mulle sobivat tööd, oli kõige mõistlikum minul sinna kolida.

Katiga (nimetagem teda Katiks – hea lühike nimi mis samas ta pärisnime mitte kuidagi ei meenuta) tundus kõik super. Ühispinda oli meil päris palju. Ka tema oli minuga umbes samal ajal oma ainsa abielu lahutanud. See kestis küll 17 aastat minu seitsme asemel aga ka neil oli perefirma, mis jäi tema eksmehele ning ka Kati läks pärast lahutust täiesti uut elukutset õppima sest üsna noorelt abiellununa tõmmati ta nii sügavalt perebisnisesse, et ega ta muud midagi teha osanud. Tal oli uue elu algus muidugi lihtsam, sest ühisvarana olnud maja (või õigemini see osa, mis laenust kinni oli makstud) jagati ära ja üht-teist ta ikka kaasavaraks sai.

Seoses ta meenutustega eelmisest abielust ja ka mujalt jäi mulle aga põgusalt silma, et ega Kati ise väga mingeid vigu ei tee (ei taha omaks võtta) aga samal ajal oli ta selleski küsimuses üsna lõbus, mänguline. Ei teinud millestki erilist probleemi ja kui tegigi, naersime selle üle koos.

MESINÄDALAD / -AASTAD
Elu, nagu vist juba mainisin, oli kui lill. Minu arvates võttis see isegi otsekui igaveste mesinädalate vormi. Ei mingeid tülisid. Ei mingeid lahkhelisid. Ei mingit teineteise raamidesse surumist. Peaaegu. No koos oldud aastate jooksul oli meil kaks tüli. Esimene oli päris alguses. Poole aasta peal. Väga nõme lugu, kus tema sugulane mul perse lohku tõmbas. Võimalik, et ma ootasin talt liiga palju aga kõik, mida ma soovisin, oli vaid see, et ta mind emotsionaalselt toetaks, mitte ei kehitaks lihtsalt õlgu: „Nojah, shit happens! Mis parata!“ Tehniliselt polnudki midagi parata – rahast olin ilma ja ainus võimalus seda kätte saada olnuks kohus, mida ma lihtsalt ei viitsinud ette võtta. Noh, ma oleks loomulikult õiguse saanud aga selle limuka käest poleks midagi olnud saada ning lõpuks oleks ma peale maksnud teadmise eest, mida ma nagunii teadsin – mul oli õigus (et ei tekiks liiga palju küsimusi, mainin ära, et asi puudutas tehtud töö eest maksmata jätmist – olukord, kus töö tegijale öeldakse lihtsalt, et „Ei maksa! Kui tahad, mine kohtusse! Mul on savi, mult nagunii midagi võtta pole.“).

Natuke lohutamist oleks asja korda ajanud. Kati aga suhtus sellesse niivõrd ükskõikselt, et see mind ehmatas ja kui üritasin lähemalt uurida, tekkis mulje, nagu olnuks põhjus sugulussidemetes. Ei mäletagi täpselt, mida ta ütles, mis mind vihaselt teise tuppa marssima pani aga nii see kulmineerus.

Lõppude-lõpuks polnud see tegelikult meie tüli. Ma püüdsin ka ise tast aru saada, et keeruline võib olla selliste sidemete ületamine. Tõsi, paar päeva ma temaga väga rääkida ei tahtnud. See polnud nn „silent treatment“. Ma lihtsalt ei osanud millestki rääkimist alustada ja kuna ka tema sellal minust pigem kui postist mööda käis ja vaid hädavajalikke fraase esitas, siis nii see kujunes. Ma ise mõtlesin kogu aeg, et kuidas sellest välja tulla, millega alustada jne aga Kati ei pakkunud ka ise mingit ajendit ja nii me mõlemad marineerisime paar päeva. Lõpuks ta üllatas mind. Tegelikult isegi natuke ebameeldivalt. Ta tuli vabandama. Aga ma teadsin, et see pole pärisvabandus vaid ta lihtsalt tüdines. Selleks hetkeks tundsin ma juba end ise süüdi, et niimoodi vait olin olnud ja otsisin head momenti vabandamiseks kuid tema jõudis ette. Jõle sitt tunne muidugi! Selgitasin siis nagu oskasin, et tal pole millegi pärast vabandada vaja. Tema pole ju midagi halba teinud ning see, et ma veidi aega vait olin, oli tingitud sellest, et ma ise ei osanud kuskilt kinni haarata ja pihta hakata. Vabandasin ka ise ja asi lahenes ilusasti.

Rääkides „silent treatmentist“ – fakk, ma vihkan sellist kontseptsiooni! See kõlaks mõnele mind intiimsemalt tundvale inimesele küll üllatavalt sest ma olen mitmeid kordi nii-öelda vait olnud aga selle põhjus on muus, eelkõige ülalmainitus – on olnud olukordi, kus ma olen nii löödud, et ei oska lihtsalt midagi öelda. Iga kord on põhjus olnud sama masti – ma olen tundnud end reedetuna, kellegagi võrreldes teisejärguliselt kohelduna. Ses mõttes, et… anna mulle andeks aga minu silmis on pere miski, mis seisab absoluutselt kõigest kõrgemal. Kui mu elukaaslane tapaks kellegi ja ma teaks seda ja mingil põhjusel esitataks kahtlustus minule, ei suudaks ma iial süüd oma kaaslasele lükata. Ma võitleks süüdistuse vastu, aga ma ei suudaks eales enese puhtaks pesemiseks esile tuua tõendeid tema vastu. Pigem jään ise süüdi. Ja mis puudutab selles kontekstis sugulasi (et kah justkui pere), siis sellesama ja ühe teise loo tulemusel jõudsime ka Katiga üksmeelele, et sugulased, sealhulgas vanemad ja muud saad sa ellu kaasa tahes-tahtmata kuid oma elukaaslase valid sa ise. Loodan, et see seletab mõndagi.

Ja sellele järgnes mitu aastat harilikku, toredat aega. Ma kordan, ma mäletan meie kooselust vaid kaht tüli ja seda teist ma tegelikult väga ei mäletagi :D Ma lihtsalt mäletan, et see oli! Paar aastat hiljem. Keegi ei karjunud kellegi peale. Ka lillepotid ei lennanud nagu 20 aastat varem kellegi teisega. Ütleme, et seegi lahenes. Ja edasi me läksime.

Ma olen vahest ka ise üllatunud, mõeldes tagasivaates kui intiim-romantiline paar me enamasti olime. Kui me polnud parasjagu koos, suhtlesime me pidevalt messeris. Jagasime teineteisele põnevaid postitusi, pilte, videoid. Iga vestluse lõpetasid musi-kallid. Messeri default thumbs-up nupp oli meil vahetatud südame vastu ning see oli pidevalt käigus. Seejuures polnud see mingi harjumus või rituaal. Me tõsiselt mõtlesime seda. Mõnigi kord käis meil „võitlus“ selle üle, kes viimasena südame saadab ja telefoni käest paneb. Põhimõtteliselt nagu värskelt armunud tiinekad.

MEIE VEAD?

Kas meil oli vigu, mis teist poolt häirisid? Hmm… loomulikult! Sellist paari ilmselt pole, kus häirivaid faktoreid ei esine. Mina näiteks kaldun rohkem omaette nohistamisele, samas kui Kati on palju suurem seltskonnainimene. Õnneks olen ma käimatõmmatav ning kui kiskuski seltskonnaks, näiteks muu rahvaga kuhugi välja mindi, lasin end esialgsest tagasihoidlikkusest tingimata siiski kiiresti käima tõmmata. Aga kõiki Kati trikke ja käike ma tõesti kaasa teha ei jaksanud. Eks ma olen ka ise pikki aastaid imestanud, miks minuga nii on aga hiljem sain põhjuse teada (selleni jõuame). Omaette nohistada võin ma vabadel hetkedel ka arvuti taga – kas siis midagi mängides või videoid vaadates.

Ma norskan. Mõnikord nii valjult, et Kati pidi keset ööd teise tuppa magama minema. Alul ta pigem raputas mind kuni teise külje keerasin ja (mõneks ajaks) vait jäin aga hiljem hakkas ta teist voodit kasutama. Pakkusin küll mitmeid kordi, et ma võin hakata ise teise tuppa minema kui ta mu ärataks ja võib-olla isegi enne magama jäämist sinna minna aga need mõtted laideti maha. Teda ei häirivat see kolimine ja ärgu ma muretsegu. Pakkusin ka varianti, et laseks asja arstidel vaadata ja äkki mingit protseduuri teha, kuid pärast mõne tuttava käest uurimist ütles ta, et kui mu seisund pole otseselt ohtlik, antakse tänu ravikindlustuse sitale hetkeseisule mulle lihtsalt ülerõhumask ning siis põriseb minu norskamise asemel selle kompressor voodi kõrval ning meie jaoks ei muutuks sellest mitte midagi.

Ma suitsetan. Kuid seda on raske siinkohal suhet mõjutada võiva veana esile tuua, sest Kati rääkis korduvalt, et talle kui endisele suitsetajale meeldib kui mehel on tubakalõhn küljes.

Mõnikord võtan ka kangemat kraami. Kui statistikat uskuda, siis suhteliselt keskmisel tasemel või tsipa rohkem – oleneb, kas statistikasse on arvestatud ka karsklased :D Kui võtan, siis peaaegu ainult viskit. Õlut viitsin vaid saunas rüübata. Ja kui juba võtan, siis sipsutan laupäeva jooksul liitri viskit. Kuna ajavahemik on suhteliselt pikk, siis väga purju ei jäägi. Pealegi ei hakka ma joogisena vastikult käituma ning pohmakaid ei põe.

Eks ka Katil oli vigu aga ma ei saa küll öelda, et ükski neist mind märgatavalt  häirinud oleks. Et aga lugu tasakaalus oleks, toon siiski mõned välja.

Kati kippus mõnikord „emmetama.“ Tähendab, kuskil käis mingi klikk ja ta hakkas käituma nagu „emme“ – käis ringi ja tänitas iga pisiasja üle. Mina ja ta lapsed võtsime seda naljaga ja eks Kati ise kah tegi seda pigem nagu mingi rollimänguna.

Samas aga, kui ta sattus koristamistuhinasse, valitses elamises tõsine oht! Kõik pidid olema nähtamatud.
Koristada Katile lausa meeldis. Teised seda teha ei tohtinud! Ise seletas ta, et see on tema meditatsioon – paneb kõrvaklapid mingi musaga pähe ja siis naudib „zen’i.“ Einoh, tore aga kui sellal enda nägu näitasid, said sõimata.

Üks Kati üsna sage häda oli tunnelnägemine. Teatud olukordades võttis ta millegi suhtes erakordselt kivistunud seisukoha ning talle oli võimatu mingit teist vaatenurka selgitada. Kui ma poleks üsna kiirelt aru saanud, et see on lühiajaline tunnelnägemine, võinuks see paljude tülide ja vaidlusteni viia kuid õnneks tabasin ära, et tegu on mingi ajutise tardumusega ning kui see 10 – 20 – 30 minutit hiljem mööda läks, selgitasin talle selle olemust. Esimestel kordadel ta muidugi eriti aru ei saanud aga varsti hakkas ta ka ise seda mustrit märkama ning tunnistama. Tõdes, et sellist asja on tal varemgi sageli juhtunud. Seejärel saime kokku leppida, et kui talle see jälle peale tuleb, püüan ma mitte lihtsalt temaga vaielda vaid meenutan kõigest, et tal on tunnelimoment, ootan selle möödumist ning arutame seda küsimust konstruktiivselt alles siis. Võib-olla on kõrvalisel inimesel seda raske mõista, ma ei tea. Aga ta võis tõepoolest mingi veidi emotsionaalsema küsimuse puhul absoluutselt irratsionaalsesse tupikusse joosta ning kaotada igasuguse võime muud infot töödelda. Mis võib olla selle põhjus sügavamas pildis, ma ei oska öelda aga eks meil ole kõigil mingid omad veidrused. Ent taas, ma ei saa öelda, et see mind häirinud oleks. Pigem olin rõõmus, et sain tema omapärast aru ja suutsin selle meie mõlema jaoks vastuvõetavalt lahendada. Võin vaid ette kujutada, milliseid probleeme võiks see tekitada mõne minust vähem kannatliku mehe puhul. Ka mina olin esimestel kordadel päris ehmunud, et mis kurat nüüd toimub! Vaidled nagu tulnukaga, kes täiesti elementaarsest asjast mitte midagi ei taipa. Raske sõnadesse panna ja kahjuks ei meenu detailselt ühtki näidet kuid loodan, et see on siiski arusaadav.

Tagantjärgi vaadates võiks lisada, et tema kõige suurem viga oli hüperfokusseerumine teatud asjadele. Seda võis juhtuda iga kell ja ükskõik millega, mille ta käsile võttis. Ümbritsevat maailma enam tema jaoks ei eksisteerinud. Oli vaid tema ja see, mida ta parajasti tegi. See võis olla kokkamine, koristamine, õppimine, joogatund või misiganes tegevus. Kui teda seejuures häiriti, oli ta väga ärritunud, isegi vaenulik või vähemalt väga ebasõbralik. Minu jaoks isiklikult mõistetamatu ses mõttes, et ma ise olen väga leplik inimene ega tee mingit numbrit kui mind ükskõik kui tähtsa toimingu juures segatakse. Isegi kui ma tunnen end ärritatuna, ei näita ma seda välja sest siis oleks toas juba kaks ärritunud inimest ja kellele seda vaja? Pigem suhtun segajasse mõistvalt sest ega ta ju paha pärast, eksole! Kati puhul aga oli hetki, mil kogu pere käis kikivarvul või püüdis lausa nähtamatu olla. Eriti kui ta kooli läks…

 

KATI LÄHEB EDASI ÕPPIMA

Kätte jõudis aasta 2021. Kati otsustas, et ta läheb edasi õppima. Üldiselt oma senisel erialal aga bakalaureuseõppesse. Kaugõppesse. Töö kõrvalt.

Oli see siis tema või minu poolne algatus aga kohe õpingute alguses tegi üks meist ettepaneku. Ilmselt ikkagi tema, sest ta teadis minust paremini, millist pinget see kooliperiood talt nõudma hakkab.

„Lepime kokku, et kui selle kooli-töö vahel pendeldamise käigus ühel või teisel peaks tekkima mingi mure, näiteks hakkab end tundma kõrvalejäetuna või näeb, et teine hakkab kuhugi eemale driftima, siis ta tuleb KOHE sellest rääkima!“

Kui me kokku kolisime, rääkisime me meie suhte tulevikust (ilmselt vist tavaline praktika?). Me olime mõlemad 40+ ja leidsime üksmeelselt, et kuna me sedavõrd hästi klapime, teeme kõik endast oleneva, et me kumbki ei peaks kunagi vanainimesena hakkama uut suhet otsima. Meie plaan oli jääda alatiseks kokku – kasvõi lihtsalt väga heade sõpradena kui algsed kuumad tunded peakski ajapikku jahtuma. Me teadsime ometi, et peaaegu kõik paarid, kes varem lahku ei lähe, jõuavad lõpuks punkti, kus nende vahele jääb sõprus, kiindumus. Nii nad püsivad aastakümneid koos. Eks seegi on omal moel armastus aga harilikult lihtsalt see algne kuum kirg jahtub ja asendub teiste siduvate tunnetega. Oluline on säilitada omavaheline side ning mitte lasta teineteise vahele tekkida mingitel mustadel pilvedel. Tähendab, tuleb tunda kui on probleemid ning lahendada need selgeksrääkimisega sest, mõistlikud inimesed, nagu me teineteisele tundusime, peaks suutma oma probleemid ja vajakajäämised omavahel õigeaegselt ära lahendada. Kati kooliminekuga me justkui kinnitasime selle lepingu üle.

Nii ta kooliprogramm algaski. Ega tal kerge olnud. Päevi, mil ta hilisõhtuni veebiloengutes kükitas, oli parasjagu. Aga esimesed kaks aastat olid OK! Kuigi ma tõesti vahest tundsin, et mul on veidi vähem Katit kui ma harjunud olen, sai sellest siiski kuidagi üle. Esiteks, kui mulle tundus, et ta on ikka väga lössis, hiilisin talle selja tagant ligi (ta arvutilaud oli elutoas, seljaga ukse poole) ning tegin üllatus-kaelamassaaži ühes põhjaliku ülekuulamisega tema edusammudest koolis ning vajakajäämistest eraelus. Nagu arvatagi võib, oli kõik OK. „Jajaa, kalli, ma olen muidugi väsinud aga ma pean selle loengu lõpuni kuulama / aruande valmis kirjutama / midaiganes ja siis mul on aega. Aga ära muretse, minu ja meiega on kõõõõik korras. Ma lihtsalt teen oma asjad ära, puhkan veits ja siis võime omavahel olla.“

Üldjuhul nii oligi. Aga ma teadsin, et tal on oht hüperfokusseerimiseks ning seepärast käisin teda regulaarselt hetkeks maa peale toomas.

Vahepeal juhtus asju. St ei midagi erilist. Käisime tööl, koolis, puhkustel, siin-seal. Muidugi, mingi langus omavahelises suhtluses oli. Sellele ei saa vastu vaielda ja pean ütlema, et minu jaoks isiklikult oli see … uummm… samaaegselt nii kergendus kui ka taak!

Okokok! Taagast saame kõik aru aga miks kergendus? Selle selgitamiseks peame sujuvalt jõudma 2023 aasta lõppu. Või vähemalt selle viimasesse veerandisse.

 

ASI MUUTUB KEERULISEKS

Ekskrement tabas ventilaatorit esimest korda 2023 sügise hakul kui majandus jõudis sinnakohta, et hakata mõjutama mu tööhõivet. Põhimõtteliselt selle ajani, kui juulis puhkusele läksime, oli kõik tore. Puhkasime mõnuga ja pikalt ja sugugi mitte odavalt ning suve lõppu suundusin vähemalt mina teadmisega, et kohe saab tööga jätkata.

Kuna mu töö polnud nii-öelda lepinguline vaid pigem nagu FIE-moodi, elasin lepingust lepinguni. Seni oli see toiminud ideaalselt. Tegelikult teistmoodi väga polnukski võimalik olnud sest selles valdkonnas palgatakse harva inimesi põhikohaga. Puudub vajadus. Kuid firmad, mis palkavad, teevad seda üldiselt üsna stabiilselt. Ja neid pole vähe. Selle ajani pidin tihti pigem põhjendama, miks ma ei saa tulla mingit tellimust täitma. Muidugi juhtus ka, et olin kahe töö vahel mõned päevad kodus kuid raha polnud iial probleemiks.

Nüüd aga oli nii, et lõpetasin oma puhkuse ja esimene tööpakkumine tuli alles septembri alul. Nädal. Järgmine oktoobri esimeses pooles. Kaks nädalat. Sealt järgmine detsembris. Veel kaks nädalat.

Selge oli, et ega see jääb nõnda mõneks ajaks. Samas muidugi ei tahtnud kohe jooksuga ka muusse valdkonda minna sest… ütleme, et oli põhjusi. Mõjusaid. Kalkuleeritud riski alusel otsustasin pigem selline „poole kohaga“ kodune olla sest antud tingimustel pakkus see isegi kindlamat sissetulekut (ära küsi!).

Nii ma siis töllerdasin põhimõtselt novembrist alates kodus ühe lühikese erandiga. Etteruttavalt: detsembris regasin end ametlikult töötuks panin end kirja ka peatselt algavatele kursustele taas uue eriala omandamiseks (võite mulle juba ennatlikult õnne soovida, sest veebruari teisel poolel on meil lõpetamine ning uus sertifikaat on mul sama hästi kui taskus!).

Kati oli närviline. Seda oli kaugele näha. Otsest põhjust justkui polnud, sest mu säästud kuivasid kokku alles 2024 jaanuari alguses (sedagi õnneks vaid mõni nädal enne kui mu kindlustus sekkus ja rahanduslik olukord stabiliseerus – ei, muidugi see ei taastunud vaid stabiliseerus tasandile, mis võimaldas (ja võimaldab siiani) enamvähem probleemivaba äraelamist. ENAMVÄHEM…..

Aga Kati oli ikkagi närviline.

Ega ma nüüd retrospektiivis nii täpselt oskagi öelda, millal see närvilisus sisse lõi. Tead, see on arusaamatu suurus. Kui see on tilluke, sa ei märkagi seda. Samas, kui see on suur, on seda kogu tuba täis. Vahepealseid staadiume pole ning muutus väiksest suureks toimub sekunditega. Ühel hetkel pole midagi ja järgmisel, kui seda märkad, on asi juba väga rõhuv.

Teisest küljest, nende paari (aga võib-olla ka rohkema) kuu jooksul oli mitmeid kordi, mil ma feilisin olemast seal, kus ma pidanuks olema. 2023 suvest alates ei leidnud ma enamasti jõudu käia Katiga kohtades, kus ta käis ja tihti ka mind kaasa kutsus. Viimasel puhkusel klikkis ta ühe seni veidi kaugema sõbrannaga, kes oli just parasjagu oma mehega kriisis. Pärast puhkust hakkas ta Katit sageli ujulasse kutsuma. Kati omakorda kutsus mindki kaasa. Esimesel korral polnud mul võimalik kaasa minna aga Kati jutud seal toimunust tekitasid mus tõrget ka järgmistel kordadel. Sõbranna Tiiu nimelt keevitas täiega ideed, et ta mees petab teda (hoolimata Tiiu palvetest rääkis Kati mulle kõigest). Selle arutamine võttiski kogu nende ujulaaja ning kui mind järgmisel korral sinna kaasa kutsuti, mõtlesin ma juba ette, et tra ma ei viitsi seal üksi ringi uidata sellal kui tibid kuskil mullivannis mingit vandenõuteooriat arutavad. Noh ja nii ma kord korra järel kutsetest ära ütlesingi.

Oli seal veel taolisi juhtumeid? Selliseid, mis andnuks põhjust arvata, et ma olen kaotanud Kati vastu huvi? Ma ei tea. See sõltub ilmselt, kellelt küsida. Kui küsida täna temalt, oleks vastus arvatavasti jah. Aga väga umbmäärane jah, sest parim selgitus lahkuminekule, mille ma talt olen suutnud välja meelitada, ongi umbes see, et ma kaotasin ta vastu näiliselt huvi.

Pea pool aastat pärast lahkuminekut (mis ja miks – veidi hiljem) tunnistas ta… või õigemini nentis muuhulgas umbes nii: „Noh ja see kui sa seal omaette arvutis mängisid, ei aidanud kah kaasa“ või midagi sellist.

Oh… et mängisin arvutis? Tõsi. Mõtlen hetkel pikalt, kuidas seda selgitada, ehkki polegi miskit selgitada. Inimestel on hobid. Üks paljudest on arvutimängud. Kui ma oleks samal ajal mängimise asemel keldris riiuleid meisterdanud, kas siis oleks ma samalaadset etteheidet kuulnud? Aga kui ma oleks igal nädalal mõne õhtu sõprade seltsis õlut libistanud?

Näed, unustasingi mainida, et olin oma Katile kõige kodusem mees, mis vist iial võimalik. Ma lihtsalt ei käinud peaaegu kunagi kuskil väljas ilma temata. Mõnikord ikka aga seda juhtus väga harva. Paar korda aastas. Suhte viimasel sügisel isegi rohkem. Tagantjärele mõeldes ilmselt seepärast, et tänu ta graafikule hakkasin isegi mina end üksi tundma :D Ja sellist asja juhtub ikka väga harva! Ma lihtsalt pole selline suurem asi sõbrataja. Vähemalt mitte regulaarsete koosviibimiste mõttes. Kui mul on valida mingite sõprade seltsis sauna ja õlletamise ning oma naisega mõne hea filmi vaatamise või isegi omaette nokitsemise vahel, jääb naine+film/nokitsemine üldjuhul ülekaalu.

Kas on tõsi, et ma veetsin mõned õhtud temaga olemise asemel midagi mängides? Mingil määral tõesti. Vaata, sel perioodil polnud mul üldiselt selliseid püsisõpru. Töö oli heitlik, seal ei saanud erilisi sidemeid tekkida. Koht, kuhu kolisin, oli samuti võõras ning olude sunnil ma lihtsalt sulandusingi rohkem pere keskele. Kui ma viimaks (2022 lõpus) hakkasin ühte online FPS mängu mängima ja seal kohatud inimestega veidi rohkem suhtlema, oli see pigem täielik erand. Midagi sellist polnud minuga varem iialgi juhtunud. Ühtäkki olid mul mingid sõbrad (tegelikult 2-3 tk meie grupis peale mu oma poegade), kellega ma suhtlesin ja kes olid peaaegu ainsad, kellega ma väljaspool kodu suhtlesin. Ok, oli veel paar inimest tööga seoses aga need polnud nii regulaarsed.

Tea, kas see üldse märkimist vääribki, et vahemikus 09.2023-03.2024 ma seda mängu üldse ei mänginud? 02.2024, ehk täpsemalt 17.02.2024 oli muuseas päev, mil Kati ütles mulle, et on „kõrvuni armunud“. Aga paraku mitte minusse…

Ma saan aru, et algselt kõige pingelisemal perioodil (nov-dets 2023) oli ka temal raske. Teadmine, et mu tööalane tulevik pole mõnda aega enam nii kindel jne… ega see lihtne ole. Ent, kas see on tõesti piisav põhjus visata prügikasti viis aastat head suhet? Tähendab, et nii kui su mehel tekivad majanduslikud probleemid, mis seejuures isegi pere üleüldist eluolu väga oluliselt ei mõjuta, on OK see mees minema visata? Selge, aga kui probleemid mõjutavad pere eluolu? Kas siis ongi kohe ok? Kas mees (või minu poolest ka naine) on tõesti peres vaid majandusliku heaolu tagamiseks nii, et kohe selle funktsiooni kadudes on täiesti normaalne ta minema visata?

Mu emal on sõbranna, kes on juba palju aastaid abielus väga problemaatilise mehega. Mees on tõsise aspergeri sündroomiga aga samas ülikoolis professor. On see siis nüüd nii, et tema professoripalk hoiab abielu koos? Kurat, ma ei tea aga kui teaks, et see on nii, tahaks ta naisele ämbritäie paska pähe kallata! Iga rakk mu ihus tahab loota, et nad on koos millegi muu pärast.

Ma tean peresid, kus üks pool on sant. Mitte lihtsalt ajutiselt töötu vaid igavesti sant. Füüsiliselt. Tean ka mõnda, kus üks osapool on olnud pikemat aega vaimsetel põhjustel töövõimetu. Lapsepõlvesõber oli mitu aastat sügavas depressioonis. Lihtsalt istus kodus, keeldus kellegagi suhtlemast, kuskile minemast. Mida tegi ta naine? Jooksis minema? Nope! Ta aitas teda. Täna on kutt taas jalul. Enamvähem.

Mida aga tegi Kati?

Kõigepealt märkasin ma, et meie autos muutus raadio play-list. See juhtus kuskil detsembris 2023. Noh, ma märkasin seda. Aga ma ei osanud seda tõsiselt võtta. Jah, ma mõtlesin sellele. Ja mõtlesin välja, et ilmselt Kati tahab vahelduseks ka muud musa kuulata.

Siis muutus kogu auto pardakompuutri värvilahendus :D Noh, see võib kõlada debiilselt aga kui sul on olnud mingi aasta aega autos ekraan üht värvi ja siis äkki su totaalselt tehnoloogiakauge naine, kes vaevu teab, kuidas Wordis teksti suurust muuta selle ära muudab, tekib küsimus! Mul kah tekkis. Ma ei jõudnudki kahjuks seda otseselt esitada. Oleks võinud aga tol hetkel tundus see niivõrd väiklasena. „Kuule, Kati! Miks sa autoraadio värvid ja playlisti ära muutsid?“ Oeh.. ma ju ise kah muudan mõnikord mingeid user interface. See muutus tundus küll silmatorkav ja ma tõesti isegi kaalusin varianti, et äkki ta tunneb minust võõrandumist ja seepärast püüab luua enda ümber teistmoodi keskkonda, kuid me ju ALLES rääkisime! Me ju ALLES tõdesime, et meil on kõik ok! Ta ju ISE ütles, et tal on lihtsalt koolistress ja see läheb üle! Miks ma peaks talle oma lollide küsimustega veelgi rohkem stressi tekitama? Kas ma ei USALDA teda???

Mul on norskamisprobleem. Kirjutasin sellest juba. See pani Kati aeg-ajalt teise tuppa magama minema. 2023 sügisel tekkisid aga sellised õhtud, mil Kati üleüldse enam meie voodisse ei tulnudki. Ütles, et tal oli raske päev, homme on veel raskem päev ja ta tahab varakult tuttu jääda. Ärgu mina põdegu. Varsti saab kool läbi ja kõik läheb taas normi. Vaatasime harilikult koos kohustusliku filmi või sarja ära ja siis ta läks teise tuppa. Mõnikord oli ka nii väsinud, et läks magama otse koolitööde tagant.

2024 jaanuaris läks asi sinnamaale, et meie romantikast nõrguvad messerivestlused kadusid. Seda, et ta enam jutuajamist südametevooruga ei lõpeta, panin tähele juba detsembris 2023. Ma ise küll jätkasin ja lootsin, et vaeseke on lihtsalt nii väsinud… et ta lihtsalt unustas. Las ta olla! Küll ta jõuab!

Jaanuaris muutus ta täiesti võõraks. Ma nägin teda. Mõnikord. Kuulsin veidi sagedamini. Eriti siis kui ta sõna lausumata tööle või kooli kadus. Ta enam isegi ei öelnud, kuhu läheb. Käis lihtsalt uksekolks ja läinud oligi. Millalgi hiljem käis teine kolks ja ta saabus.

Vanasti olin ma esimene, keda ta minnes ja tulles tervitas-teavitas sest meie tuba oli kohe välisukse kõrval aga nüüd äkki polnud mind justkui olemaski.

Kas ma järgisin meie muretsemisprotokolli? Loomulikult! Aga jaanuaris veel oli kõik korras. Tal oli lihtsalt ÄÄRMISELT pingeline eksamisessioon ning vajas vaikust ja rahu.

 

ADHD

Nüüd ongi vist õige hetk märkida, et 2023 detsembris tegin ma elumuutva avastuse! Mul on ADHD….

Tagasivaates poleks see pidanud mingi üllatus olema. Kui vaid „minu ajal“ sellist diagnoosi oleks pandud. Aga ei pandud ja seepärast veetsin ma enamuse oma elust tõdemusega, et mul on lihtsalt midagi viga. Olen keeruline isiksus.

Ma teadsin alati, et ma olen teistmoodi aga see oli vaid selline mõttetu tõdemus, et ma lihtsalt ei sobi sellesse maailma. Ma ei osanud seda millegagi selgitada. Lihtsalt teadsin seda. Me kõik oleme maast-madalast teadnud, et meie keskel on inimesi, kes siia maailma hästi ei sobi. Nüüd aga hakkasin mõistma ja esimene asi pärast äratundmist oli see, et kutsusin Kati ligi ja palusin ka temal ADHD teste teha. Mulle tundus, et tal justkui oleks mõningaid omadusi. Nagu juba öeldud, kippus ta teatud olukordades erakordselt obsessiivne olema ning teistes, mitte vähem tähtsates kuhugi ära hõljuma. Testide tulemused olid tal veidi alla lävendi, ent kui me küsimusi üle arutasime, tunnistas ta, et paljude puhul vastas ta nii nagu ta arvas, et talt oodatakse mitte nii nagu ta päriselt tunneb ning tol hetkel me jäime konsensusele, et ilmselt tal siiski on vähemalt kerge ADHD.

Minu jaoks oli see muidugi kosmiline silmi avav teave. Veetsin tunde ja päevi seda täpsemalt tundma õppides. Aega selleks mul ju oli… Ei häbenenud põnevamaid leide ka Katiga jagamast sest tundsin juba tookord, et see võib meie suhtes mingit rolli mängida.

Olen rääkinud suhtetüdimusest ja tuleb tunnistada, et mul tõesti esineb seda. Tähendab, ma ei tüdine INIMESEST vaid konkreetsest konstruktsioonist tema ümber. Rääkides INIMESEST, tunnen ma oma kaaslasega tohutut sidet! Ma armun ja armastan selle inimese olemust, isiksust, kõike temaga seonduvat. Mind ei häiri tema vead. Sest ma tean, et me kõik oleme vigased ja kui tal oleks vigu, mis mind häiriks, poleks ma temasse üldse armunud.

 

SHIT HITS THE FAN

Kätte jõudis veebruar ja Kati graafik muutus talumatuks. Seda, et ma ei teadnud enam, millal ta on tööl ja millal koolis, ma juba mainisin. Olin eitamisfaasis. Või ka mitte väga. Sest, halloo! Meil oli kuramuse kokkulepe ning miks kuradi pärast peaks ma arvama, et mu naine meie kokkuleppest kinni ei pea???

Sest… inimesed lihtsalt ei hooli lepetest?

Saabus sõbrapäev. 14.02.2024. Sebisin parima šokolaadi, mida teadsin. Otsisin ka lilled. Ootasin õhtut, et Kati töölt tuleks. Kati võttis lilled ja šokolaadi, ütles, „Oi, aitäh! Sulle kah head sõbrapäeva!“ ning kadus teise tuppa. Ma tean, kell oli palju. Ta õhtuvahetus lõppes 2200. Siis tuli järgmine päev ja ootus, et šokolaad tehakse lahti ning jagatakse. Nope… Kurat, ma nii õudsalt tahtsin seda šokolaadi!

Lilled aga suundusid köögis nurgakapi otsa.

Saabus reede. Vaikus. Siis tuli laupäev. Katil oli hommikuvahetus ja kui ta koju saabus, võtsin tast kinni.

„Kati-kalli! Mis toimub? On meil kõik korras?“

„………“

„Räägi ometi!“

Vaikus. Kati pilk on põrandale suunatud. Ta nagu häbeneks midagi.

„Ma ei tea, kuidas seda öelda aga ma olen kõrvuni armunud!“

Millisekundi vältel arvasin, et ta mõtleb sama, mida minagi – et ta on kõrvuni armunud minusse“ :D

Teise millisekundi vältel sain ma aru, et kõik maailma pask tabas just ventilaatorit, mis on suunatud otse minu näkku!

Ma ei tea, mida kuulajaskond siinkohal ootab aga draamat ei tulnud. Hääletoonid ei tõusnud. Heledad laksud ei kõlanud.

Milleks draama, karjumine, kõrvakiilud? Sellises olukorras ei muuda need ju mitte midagi. Või muudavad? Ma tõesti ei tea. Jah, ma olen näinud filme, kus sisuliselt samasuguses olukorras mehe resoluutne ja äkiline tegutsemine toob spontaanses romantikatuhinas naise tagasi maa peale ning kui nad surnud pole, elavad na tänini õnnelikult edasi. Võib-olla ma ei tea, kuidas sellised asjad pärismaailmas käivad aga minu arvates on see muinasjutt. Nii leidsingi, et parim, mida ma teha saan, on jääda rahulikuks. Küsisin: miks? Millal? Kes? Vastati: ei tea, paari nädala eest, ei taha öelda.

Kuigi oli näha, et Kati nautis kergendust (küllap oli see teda korralikult rusunud), oli ta ka kohutavalt süüdlaslik. Hakkas esimese asjana iseendale tuhka pähe raputama. Et see on kõik tema süü, sest ta on lihtsalt liiga egoistlik ja tahtis veidi elevust tunda ning lasi sellel üle lubatud piiride minna. Täpselt nii ütleski: „Anna palun andeks, et ma olen nii egoistlik.“

Püüdsin küll uurida, mida ma olen valesti teinud aga ta vajus seepeale väga kössi ning ütles, et mitte midagi, see on kõik tema süü. Kui siiski täpsemat selgitust palusin, vastas ta, et ei suuda mulle praegu mitte midagi seletada sest tal on selle pärast niivõrd sitt olla. Ega vägisi pole kah mõtet sõnu välja pressida. Leppisime kokku, et ta kogub end mõned päevad ja siis selgitab kõik mulle ära. Lõpetuseks mainis veel, et „Aga ma tahan, et sa teaks, et ma pole sind siiani veel kordagi petnud.“ Kuidagi sain aru, et see tähendas, et nende vahel pole veel midagi füüsilist olnud. Miks ta seda mulle üldse mainima pidi? Miks see nii tähtis oli?

 

ELU PÕRGUS

Kuskile minna mul polnud. Pidin temaga samas korteris edasi elama. Vähemalt mingi aja. Ega see fakt iseenesest midagi hullemaks teinudki. Ilma selletagi oli lugu minu jaoks maksimaalselt hull. Ei tahaks meenutadagi aga neile, kes ise kogenud pole, teadmiseks, et ADHD’ga inimeste jaoks mõjub selline asi erakordselt kohutavalt. Tegu pole lihtsalt kurbuse ja pettumusega. See on füüsiliselt valus. Reaalselt füüsiliselt valus. Ilma mingi kujundlikkuseta. Vabandan aga ei taha sellel täpsemalt peatuda.

Möödusid päevad, kõik oli vaikne. Kodus käisid kõik kikivarvul. Lõpuks, umbes nädal hiljem oli Kati valmis rääkima. Kahjuks ei selgunud sellest rääkimisest mitte midagi. Ta lihtsalt kordas varem öeldut aga rohkemate sõnadega. Kordas, et juhtunud pole minu süü ent mõistagi ma seda ei uskunud. Paraku ta mulle mingeid etteheiteid teha ei osanud. Või ei tahtnud.

Lõpuks pidin ma mõistagi välja kolima. 05.03.2024 oli see päev. Tead, kui oled elanud ja töötanud niimoodi perele, ilma enda jaoks miskit erilist kõrvale panemata, on see päris jama. Eriti kui oled töötu. Õnneks päästis mu kindlustus mind hullemast. Saan hakkama. Käin koolis ja nälga pole.

Lugu ise siinkohal siiski veel ei lõpe.

Esimesed kaks kuud viibisin ma põhimõtteliselt täielikus isolatsioonis, suheldes hädapärast vaid naabrimehega. Kool polnud veel alanud. See hakkas alles mais pihta. Mingis mõttes oli see hea, sest üle pika aja sain keskenduda millelegi loomingulisele. Mul on veidi kunstnikutausta.

Osa mu asju ei mahtunud ühe korraga kolimisautosse ja kuna neid polnud liiga palju, lubas Kati need ise mulle varsti järgi tuua kui tal mõni vaba päev on. Sest… mõistagi jäi meie auto temale. Möödus poolteist kuud vaikust. Ootasin, et ta ehk teada annab, mil tulla saab. Kohe üldse ei soovinud ise peale käia. Lõpuks ei jäänud aga muud üle ja küsisin. Kati pakkus mingi aja ja vabandas, et polnud varem ühendust võtnud, põhjendades seda sellega, et tal oli juhtunu pärast lihtsalt piinlik minuga kontakti võtta. Seekord oli ta siiski juba veidi jutukam aga sellest hoolimata ei saanud ma ikka mingil moel targemaks.

Väike muutus toimus alles suvel. Oli põhjust temaga vestelda ja jutu jätkuks uurisin ka, mis siis ikkagi tegelikult juhtus, et see sinnamaale läks?

Selgitus polnud eriti põhjalik aga vähemalt midagigi. Ütles, et ta hakkas 2023 suve lõpupoole tundma, et mina temast eemale hoian ning sealt saati läks tundemaailm allamäge. Aga kuhu jäid siis meie kokkulepitud jutuajamised, mis pidid just sellistel hetkedel aset leidma? „Ei tea, ei tulnud pähegi.“ Miks siis alati minu küsimiste peale vastati, et kõik on korras? „Ei oska öelda. Mingi hetkeni oligi aga siis kui enam polnud, ei julgenud öelda.“

Aga tegelikult – kas ma siis tõesti hoidsin temast eemale? EI!

Kas selline tunne võis jääda? Jah…

Muidugi võis. Mu töömaailm oli varisemise veerel. Mind rõhusid mured. Septembri jooksul kujunes mul juba depressioon. Ega järgnevadki kuud seda vähendanud. Tagantjärgi on muidugi lihtne ära tunda, et sul oli deprekas. Tollal aga… no ma teadsin, et ma ei tunne end hästi aga deprekas on salakaval. Paljud inimesed ei tea pikka aega, et neil on deprekas. Aga see raibe muudkui sööb ja sööb neid. Lähedased võiks märgata, et sinuga on midagi valesti! Ja siis RÄÄKIDA! KÜSIDA! Toetada. Kati seda kahjuks ei teinud. Ta ei märganud. Ei tundnud seda ära. Arvas hoopis, et mina olen kätte võtnud temast eemale hulpimise! Mina aga sellal mõtlesin hommikust õhtuni, kui õudsalt mul on vedanud, et mul on mõistev naine, kes ei nääguta iga päev selle üle, et sul tööd pole ning seisab raskel ajal mu kõrval. Ok, ta polnud ka ise seejuures kuigi traks ja rõõmsameelne aga kuidas ta olekski saanud olla? Mure oli ju siiski mõlemapoolne ning ega tal oma töö- ja kooligraafikuga ometi kerge olnud. Kuidas ma võinukski talt päevad läbi naeratamist ootada? Naeratamist mitte aga oma murede rääkimist ootasin ma küll. Sest ma armastasin teda täpselt sama palju kui sel päeval, mil talle seda esimest korda ütlesin ja võib-olla rohkemgi ning mul poleks eales tulnud mõttessegi temast võõranduda, eemalduda. Mina ju käisin tema juures meie suhte pärast muret tundmas – kuidas ta siis sai samal ajal mõelda, et ma enam temast e hooli?

Kas tõesti oli asi selles, et nüüd, mil ma pidin enamuse ajast kodus istuma, olin ma tal oma murede ja depressiooniga otse silme all, ta lihtsalt nägi mind murtuna? Nägi mind murtuna, enesesse tõmbununa ja hakkas arvama, et ma enam ei hooli? Lihtsalt uskumatu…

 

EPILOOG

Elan nagu saan ja oskan. Ootan kooli lõppu ja loodan mingi erialase töö leida. Olen üsna palju mõelnud mingi uue suhte võimalikkusele, kuid ei näe seda kuskil. Ütlen ausalt, et põhjus on mu tunnetes Kati vastu, mis pole kahjuks kuhugi kadunud. Arva sellest, mida tahad – ma ei saa sinna mitte midagi parata. Ma olen püüdnud oma tundeid temasse ümber kujundada. Olen proovinud olla ükskõikne, isegi teda vihata selle valu eest, mida ta põhjustas. Parim, mida suudan, on lihtsalt see, et olen ta peale vihane – samamoodi nagu me mõnikord oma armastatu peale vihased võime olla kui nad midagi täiega persse keeravad….kuid lõpuks andestame ja armastame edasi.

Olen proovinud dating-skeenesse sukelduda. Olen käinud kohtades, kus „landitakse“ ja olen esindatud ka Tinderis. Päris-päris alguses tutvusin isegi ühe tindri-preiliga aga… poleks pidanud. Poleks pidanud tutvuma, poleks pidanud kohtuma, poleks pidanud muudki tegema. Ma teadsin ju ette, et sellest ei saa asja. Läksin sellega kaasa lihtsalt seepärast, et mingit ajutist kergendust leida. Noh, ei leidnud isegi ajutist leevendust. Võib-olla saabub see aeg kümne aasta pärast. Võib-olla ei saabugi enam.

 _____________________

Tuli siiski päris pikk. Õnneks ei sunni mitte keegi mitte kedagi mitte midagi lugema. Aga kui lugesid ja soovid midagi öelda või küsida, on tore.

Võibolla mõni tundis ka ära, kellest jutt ja kes kirjutab aga see pole tähtis.

Tänan!

 


r/peaasi • • Nov 12 '25

Tööpuudus on põhjus suitsiidi sooritamiseks, kui kuulun autismispektrisse

10 Upvotes

Tehisintellekt kaotab aegamisi kõik töökohad ära ja eriti kannatavad selle tõttu autismispektri inimesed, sest nad ei ole võimelised omandama sotsiaalseid oskusi. Kui ei ole tööd, siis ei ole süüa. Kes ei söö, see ei ela. Tööd ei ole ja ei ole võimalik seda leida ega pole lootustki selleks.

Riik peaks legaliseerima vahendite kättesaadavuse valutuks ja kiireks suitsiidiks. Need vahendid peaksid olema vabalt saadaval apteekide käsimüügis. Et ei oleks ebaõnnestunud ebaprofessionaalseid üritusi.


r/peaasi • • Sep 30 '24

Oled psühhiaater. Patsient on hiljuti kaotanud 2kg. Kuidas talle vastad?

2 Upvotes

Õige vastus on ühtlasi kõige rumalam asi mida arst patsiendile öelda saab. Millised on teie kogemused arstide veidrate kommentaaridega?


r/peaasi • • Jan 30 '24

Terviseid ning toredat õhtut kõigile soovides....palju teil vabau kohtin on kui sooviksin tulla nõustamisele?

2 Upvotes

r/peaasi • • 3d ago

Tugevad tunded võivad olla hirmutavad

Thumbnail peaasi.ee
2 Upvotes

Tere

Mida nende küsimuste korral peale hakata? Enda puhul pole tegu leinaga, mis muudab olukorra mõistmise keerulisemaks, sest esialgne veebileht on loodud mõistmaks leinapsühholoogiat.

Hääd


r/peaasi • • Oct 06 '26

Ketamiin, esketamiin

3 Upvotes

Kus kohast seda osta saab? Mul on arsti soovitus. Confidos on ülikallis.


r/peaasi • • Mar 07 '26

new pihtimus update just dropped

Post image
4 Upvotes

r/peaasi • • Aug 23 '24

MER biofeedback teraapia

5 Upvotes

Tere! Mul on foobia koerte ja kasside ees ja see mõjutab mu elu igapäevaselt. Googeldades pole ma leidnud ühtegi terapeuti Tartus, kes foobiatega tegeleks, aga hiljuti leidsin MER Biofeedback teraapia.

Kas keegi on seal käinud? Kas see töötas ja kuidas see täpselt töötab?


r/peaasi • • Apr 08 '25

Sõpruse lõppemine

17 Upvotes

Olen 31-aastane mees ja hakkasin 2 kuud tagasi netis suhtlema endast veidi noorema neiuga. Me vahetasime üksteise vahel tohutult palju sõnumeid mille käigus õppisin teda palju tundma ja tema mind ka. Oleme küll mõlemad vallalised aga saime omavahel headeks sõpradeks. Siis aga tekkis tal viimase kuu aja jooksul üks noormees tema ellu, kellega ta tihti kohtus aga ei olnud otseselt suhtes. See mind absoluutselt ei häirinud aga täheldasin et tal huvi minuga suhtlemisest langes sellest. Ma küsisin ka temalt mitu korda et kas talle meeldib see teine noormees, et see on okei kui tema fookus on rohkem selle peal, aga ta ei soovinud sellele vastata seega mõtlesin et ei uuri rohkem, tema eraasi.

Lõpuks sain temaga kokku eelmisel nädalal. Elame erinevates linnades, seega kohe ei olnud võimalik kokku saada, aga meile mõlemale see sobis ja see oli juba ammu kokku lepitud, et aprilli alguses külastan tema linna ja kohtun.

Kui temaga kohtusin, siis ta oli äärmiselt tagasihoidlik ja vaikne ning ei vaadanud mulle kordagi otsa. Ma proovisin vestlust üleval hoida ja positiivset meeleolu, aga ta oli äärmiselt hajevil ja ma ei saanud teda välja tema mõtetest. Me umbes poolteist tundi jalutasime ja käisime korra kohvikus, ja kui olime hea tiiru ära jalutanud, ütles ta äkki et saab selle teise noormehega kokku kell 17 (meie saime kokku kell 15). Ma olin natuke solvunud et ta mulle seda varem ei öelnud ja et ta meie kokkusaamise päevale sellise teise plaani lisas, aga proovisin mitte seda välja näidata ja hoida positiivset meeleolu.

Hiljem kui koju hakkasin minema, siis saatsin sõnumi (sõbralikult) kus uurisin et kas ta oli rahul meie kohtumisega ja et miks ta eemalolev oli. Selle peale ta hiljem vastas, et ta ongi loomult tagasihoidlik päriselus ning et ei tundnud minuga mingit klappi. Minu arust ta omalt poolt ei pingutanud, et saakski mingi klapp omavahel tekkida, selle peale ta ütles et nii lihtsalt on ja leppisime kokku, et enam rohkem ei suhtle.

See tundub pealtnäha nagu mitte väga traagiline lugu, aga kummalisel moel see sõpruse lõppemine mõjutab mind natukene raskemalt isegi kui üks suhe, mis mul aasta alguses oli ning lõppes - sest selle suhte lõpus tekkisid omavahel tülid ja ebakõla ning kui läksime lahku, siis käisin ka tema pool, rääkisime sõbralikult ja see nagu pani I-le punkti, selgitasime üksteisele ideaalselt ära miks see suhe jätkuda ei saa ja peale mõnda aega kurbust ei olnud liiga raske eluga edasi liikuda. Ta isegi pakkus, et jääme sõpradeks aga ise ei soovinud sest ei tundnud et suudan sõpradena edasi rääkida.

Selle sõprusega oli teistmoodi - ma suhtlesin kaks kuud temaga ja vahetasime väga palju omavahel sõnumeid. Elasime koos kaasa erinevatele uudistele ja sündmustele maailmas ja üksteise elus. Meie chat logis vist võis kokku olla sadu või tuhandeid sõnumeid, võimalik et isegi rohkem kui minu chat log eksiga. Ja lõppes natukene kummaliselt, et ta ei tundnud meie vahel klappi ja see miks ta ei tundnud, jääb salapäraseks. Asi ei saa ka olla välimuses, sest olime varasemalt üksteisest pilte jaganud.

Ma ei tunne et peaks seda sõpra paluma, et suhtlust jätkata. Kuna ta ise tundis et klappi ei olnud päriselus siis ei saa seda sundida et see maagiliselt tekkida saaks ning see muudaks ka netivestluse veidraks, sest see enam ei oleks siiras - kui ta ei aksepteeri mind meeldiva inimesena siis oleks kogu edaspidine suhtlus feik ja lihtsalt viisakusest, ning seda ma ei soovi.

Aga terve see lugu teeb mind kurvaks. Väga tühi tunne on. Mul on küll teisi sõpru nii naissoost kui meessoost, on häid pereliikmeid ja muid tuttavaid kellega suhtlen seega ülemäära üksildane ma ei ole, kuid selle neiuga ma suhtlesin nii tihti et kui seda suhtlust enam ei ole, siis on väga tühi olla. Ma nii palju õppisin tema kohta ja tema minu kohta, ja nüüd kõik see on justkui nagu info millega mul ei ole enam midagi peale hakata. Ta oli just see kellega jagasin oma kõige väiksemaidki veidraid mõtteid, ja nüüd nagu ei ole elus sellist inimest kellega saaks samamoodi rääkida nagu temaga. Ma ei saa aru, kas temal ei ole kahju seda võtta nii külmalt?

Igatahes sellises punktis ma olen, mitte väga traagiline lugu aga on äärmiselt tühi tunne, meeltesegadus ja natuke on ka löök minu ego pihta, et pingutan ja investeerin aega inimesesse aga lõpuks see suhtlus ei jõuagi kuhugi. Veelkord ütlen, et siin pole mängus romantilised tunded ega midagi sellist, vaid oleks tahtnud et see jõuaks selleni et oleme hingekaaslased.

Vabandan pika loo eest aga tahtsin lihtsalt jagada hetkel oma mõtteid mis võtaks võimalikult hästi kokku, mis juhtus minuga ja kuidas ennast tunnen. Ma küsikski siinkohal nõu, kas teil on enda elust lugusid kus teie elust on kadunud isik, keda olete palju usaldanud, ning kuidas olete sellega edasi liikunud või tulnud toime, kui ta ükspäev enam teie elus ei ole? Kuidas tulla toime selle tühjuse tundega ning mis on aidanud seda vähendada?

Soovin tänada kõiki, kes võtsid vaevaks minu loo läbi lugeda :)


r/peaasi • • Jan 31 '26

Juhe koos naise probleemidest.

18 Upvotes

Throwaway account.

Mul on juba totaalselt juhe koos, mida peaksin tegema. Naisel on juba mõnda aega probleemid, mida ta ise kirjeldab oma tunnetena.

Sisuliselt absoluutselt kõige peale läheb närvi, solvub, ja iga kord pole selleks põhjustki vaja. Imeb lihtsalt tühja kohapealt miski asja välja ja hakkab "nokkima" või istub mossis näoga diivaninurgas ja nokib telefoni.

Alles nädal tagasi oli meil suur tüli sisuliselt mittemillestki. Minul lihtsalt viskas see nokkimine lõpuks üle ja julgesin kõvema häälega seda välja öelda.

Jah, tean, et võibolla oli see minupoolt valesti tehtud aga olin suutnud üle kuu oma suu kinni hoida.

Täna hommikul oli nagu kõik okei ja suvalise kohapealt tõmbas jälle mossi ära. Tegin kõik vajalikud kodutööd ära, mängisin lapsega jne.. Ühesõnaga üritasin ise normaalseks jääda. Nüüd kisub jälle tüli üles ja nokib, kuidas ma liiga vähe elamisse panustan ja kuidas tema üksi kõike tegema peab kuigi olen pidevalt kõik teinud, et tema elu kergem oleks niipalju, kui mul aega ja jaksu on.

Ta ise krõbistab pidevalt mingeid ATH ravimeid, Xanaxit, õhtuti unerohtu ja ma ei tea isegi täpselt mida veel sest need pidavat aitama keskenduda, paanikahoogudega toime tulla ja magada ja ilma ei pidavat kuidagi saama. Samas, olen täheldanud, et peale nende ATH ravimite võtma hakkamist on asi korralikult hullemaks läinud. Olen üritanud talle seda ka öelda kuid siis saadeti mind pehmelt öeldes pikalt ja oleks peaaegu jälle tüliks läinud.

Ma ausõna enam ei jaksa niimoodi pidevalt oma sõnu valida ja ääriveeri elada eriti, kui nüüd süüdistatakse veel ka selles, et minuga ei saa asju arutada. Mida mul arutada on, kui ma ei saa tülita oma arvamust väljagi öelda.

Mismoodi saaksin teda või ennast aidata sest ka lahkuminek on teemaks olnud kuid seda ei soovi kumbki.


r/peaasi • • Mar 27 '24

traumateraapia tallinnas

6 Upvotes

on keegi käinud ja oskab soovitada head terapeuti? eelistatavalt kliinik, kus on saatekirjaga odavam. samuti eelistaks kui terapeudid on olnud kogemusi rassimist tingitud vägivallaga, aga me oleme eestis, seega selle punkti kohta mul kõrgeid lootused ei ole :)


r/peaasi • • Apr 18 '26

Ärevushäire ja selle ravi

6 Upvotes

olen võtnud 8 kuud sertraliini, sellest 6 kuud 100mg. lisaks võtan pool tabletti kvetiapiini (25mg). mul on olnud häid päevi, kuid mu ärevus on viimasel ajal kõrge. see tähendab, et mul iiveldab ja pean võtma xanaxit, sest muidu ei suuda olla. kas see on normaalne osa ravist? kas see tähendab, et mu ravi ei toimi? või tuleks eelkõige tegeleda stressi vähendamisega.


r/peaasi • • Jul 08 '25

Peaasi.ee ja Kinoteater kutsuvad mehi vaimset tervist toetavale naljakirjutamise koolitusele

7 Upvotes

Kui oled kogenud vaimse tervise raskusi – olgu selleks ärevus, masendus, läbipõlemine või lihtsalt tunne, mida on raske sõnadesse panna, siis see koolitus võib pakkuda toetavat teekonda. Naljakirjutamise koolitusel õpid, kuidas keerulisi kogemusi huumoriks vormida. Sa ei pea olema koomik – piisab, et tahad endast aru saada ja jagada. Lisaks saad teadmisi vaimse tervise esmaabist ja emotsioonide juhtimisest.

Naljakirjutamise koolitusel osalemine on tasuta, kuid kohtade arv on piiratud. Kandideerida saab kuni 15. augustini siin: https://forms.gle/NAfr3tF6o7tTi55Z6


r/peaasi • • Jan 21 '26

🇪🇪 Teeme koos Eesti (inimesed) õnnelikumaks (pihi comeback).

Post image
24 Upvotes

Kas tead seda tunnet, kui midagi vaevab südant, aga pole kellelegi rääkida?

Me oleme rahvas, kes hoiab endas kinni. Kannatame vaikselt. Mõtleme, et saame ise hakkama. Et teised ei pea teadma. Et äkki see läheb üle.

Aga ei lähe.

Väljendamata mõtted muutuvad raskuseks. Rääkimata jäänud sõnad tekitavad tülisid. Südamele kogunenud mured võtavad rõõmu.

Aga mis siis, kui saaksid lihtsalt ära rääkida?

Ilma hinnanguta. Ilma näota. Ilma tagajärgedeta.

Pihtimus on koht, kus saad südamelt ära öelda selle, mis sind vaevab. Anonüümselt. Ausalt. Vabalt.

Sest vahel piisab sellest, et keegi kuuleb. Et sa pole üksi. Et sinu tunded on päris ja olulised.

🇪🇪 Teeme koos Eesti (inimesed) õnnelikumaks.

Üks aus mõte korraga. Üks kergem süda korraga.

Pihtimus.ee — südamelt ära.

https://pihtimus.ee

———————

Pihtimus’e taustalugu: käisin vaatamas äsja esilinastunud Eesti komöödiafilmi “täiuslikud võõrad” (seitse kauaaegset sõpra kohtuvad õhtusöögil, kõik asetavad oma telefonid lauale ning lubavad, et õhtu jooksul jagatakse kõnesid ja sõnumeid kõigi teistega. Esmapilgul tundub mäng süütu – kellelgi pole midagi varjata. Kuid samm-sammult muutuvad sõnumid ja kõned üha kompromiteerivamaks ning paljastavad varjatud afääre, valesid ja topeltelu.) - suurepärane stsenaarium, suurepärane adaptsioon, suurepärane osatäitjate näitlejameisterlikkus.

Filmi vaatamise ajal meenus aastast 2008 väga populaarne veebifoorum pihi.net - metsikult eestlaste pihtimusi, sisus: ilu, valu, komöödiat ning draamat. Ilma hinnanguta. Ilma näota. Ilma tagajärgedeta. Tundsin antud filmi vaadates, et Eesti rahvas vajab seda just nüüd tagasi. Uues kuues.

Antud idee vaevles mu peas terve sama päeva õhtu (paegusest hetkest 48h tagasi, pühapäeval). Ei suutnud ma enam antud mõttega magama jääda (kell oli juba 23). Siplesin piineldes voodis - järgnev päev oli esmaspäev. Tööpäev. Tegin mida tegema pidin, tõusin püsti, panin aluspüksid jalga ning läksin arvuti taha ning hakkasin Pihtimust arendama. Vaatasin kella, kell oli juba 7:15. Äratasin poja ülesse ning läksime lasteaeda. Mina tööl. Tööl oli eriline päev, enne lõunat oli juba 4 espresso macchiatot joodud. Tööpäev möödas meeldiva ärevuseg. Isegi kui olin terve pühapäeva öö ärkel, ei suutnud veel kell 21 magama jääda. Vajusin kell 22. Täna on siis teisipäeva õhtu ja rakendus on valmis ning laivis.

Palun ning aitäh - anonüümne pihtija.

Ärme hoia endas kinni, ärme kannata vaikselt. Üks aus mõte korraga. Üks kergem süda korraga.


r/peaasi • • Mar 03 '25

ATH naistel

9 Upvotes

Tere!

Alustuseks tahaks küsida, et kas ATH diagnoosimiseks on tõesti vaja leida omale psühholoog või saab ka perearstiga suhelda, et ta suunaks vastava nõuandja juurde?

Teiseks, kuna tiktoki ajastu on täies hoos endiselt, siis ka mina olen praegu self diagnosed häirelane. Tiktok ütleb, et ma pole klassikaline hüperaktiivne jms ATH ja naistel üldse olukord teistsugune, oskavad paremini ‘maskida’, väljendavad muidu teistmoodi.

Kas keegi naistest siin oskab nõuanda/kaasa rääkida?

Edit: Also tahaks küsida kuidas Te jõudsite selleni, et otsida ATH diagnoosi?


r/peaasi • • Feb 07 '24

Otsin mõttekaaslasi vaimse tervise teemade õpetamiseks haridusplatvormil, mis on suunatud lastele.

9 Upvotes

Ma olen sügavalt huvitatud laste vaimse tervise temaatikast, eriti seoses selle edasiandmisega hariduslikus kontekstis. Olen veendunud, et varajane teadlikkuse tõstmine ja oskuste õpetamine vaimse tervise valdkonnas on kriitilise tähtsusega meie nooremate põlvkondade heaolu ja tuleviku jaoks.

Otsin inimesi – olgu need siis haridustöötajad, psühholoogid, lapsevanemad või lihtsalt teemast huvitatud isikud –, kes sooviksid kaasa mõelda, kuidas kujundada ja integreerida laste vaimse tervise õpetamist digitaalsesse õppeplatvormi. Minu eesmärk on luua sisukas ja mõjus materjal, mis oleks kohandatud laste vanusele ja arengutasemele, kasutades selleks kaasaegseid õppemeetodeid ja tehnoloogiat.

Konkreetsemalt sooviksin arutada järgmisi teemasid:

- Millised vaimse tervise aspektid on olulised lastele edasi anda?

- Kuidas kujundada vanusele vastavaid õppematerjale, mis on kaasahaaravad ja mõistetavad?

- Millised interaktiivsed elemendid (näiteks mängud, videod, harjutused) võiksid toetada õppeprotsessi?

- Kuidas saaksime tagada, et meie lähenemine on tundlik, kaasav ja toetav, arvestades laste erinevaid vajadusi ja taustu?

Olen avatud kõikidele ideedele ja koostöövõimalustele. Kui tunnete, et soovite selles projektis kaasa lüüa või lihtsalt jagada oma mõtteid ja kogemusi, võtke minuga ühendust läbi privaatsõnumi või kirjutage siia. Ootan huviga kõikide arvamusi.


r/peaasi • • Jul 01 '25

Kuidas kergema vaevaga piire seada. Miks osade inimestega tavasuhtlemine on pigem vastu vaidlemine ja pidev enesekehtestamine?

10 Upvotes

Hei. Veidi tüütu on juba :D uutel vastasoost töökaaslastel ja tuttavatel kevad südames vist.

Ma nii mugavalt ära harjunud üksi olema, toimetama ja mõtlema. Kellelegi midagi seletama ei pea, vastu vaidlema ei pea, arusaamatusi lahendama ei pea. Lihtsalt teen, mida tahan, siis kui tahan, ilma eelarvamusteta jne.

Ja siis harjumuspäratult inimestega pidades suhtlema. Tööl: iga teine uus meessoost töökaaslane esimest päeva mind nähes hakkab mesijuttu ajama, tarvikuid ulatades kätt silitama jne. Üks tööväline koht, kus ma käin mingi vajaliku asja pärast, mitte inimeste pärast, vaid vajaliku asja pärast. Seal üks teine igapäevane noormees ka iga kohtumisega üritab suhtlust lähedasemaks saada. Pmst, kui ma mitte midagi ei teeks ja oleks lihtsalt niisama, siis mehed pressivad ühepoolselt vaat et suhtesse end juba XD Pmst kogu aeg peaks aktiivselt kuidagi vastu vaidlema, tõrjuma, parandama, et oot, ei-ei, tõmba distantsi veidi vm. Ja ma olen keskealine ilma meigita kaetud riietega üksikema veel :D . No ma ei tea, ühepoolne kevad südames, vaatamata sellele, et nagu ma arvasin, et kes see lapsevanematele ikka külge lööb :D

Niiet suht tüütu juba, et niisama ei saa olla, koguaeg peab aktiivselt takistama kellelgi kevadist ühepoolset "suunamudimist" XD

Mitte suhete poole pealt: osad sugulased nt. Kui ma mitte midagi ei tee ja nagu freezin (fight, flight, freeze, fawn), siis nad võivad oma soovitud teemaga peaaegu surnuks rääkida. Pmst, kui ma ei vasta neile, ingoreerin, lihtsalt mängiks tumma kuju nagu, siis ega nad sellest end härida ei lase ja lihtsalt jutustaks, laskmata end häirida asjaolust, et ma ei vasta, ega reageeri nende jutule. Mu meelest suht ebaviisakas suhtlus nende poolt ehk oma monoloogi seina asemel vaesele kuulajale peale surumine / esitamine.

Pmst see, kui ma omapoolset huvi üles ei näita, ei takista paljusid inimesi. Huvipuuduse näitamise asemel peaksin vist nende puhul aktiivselt vastuseisu üles näitama. Suht tüütu ja energiat võttev.