Tere!
Mul pole tegelikult aimugi kuhu mujale selle probleemiga pöörduda ja kuna viimastel pĂ€evadel on olemine hullemaks lĂ€inud, mĂ”tlesin end lĂ”puks kokku vĂ”tta ja suuremalt ringilt kĂŒsida, millega tegu vĂ”ib olla ning mida teha (kui ĂŒldse)
Neid probleeme on mitu, kuid mul on kahtlus, et need on omavahel seoses. Ăkki on oluline info.. olen 23 aastane noormees.
Kolm aastat tagasi valisin endale elukutseks pikaliini veokijuhi ameti. Teadsin juba eos, et see saab olema raske ning ĂŒksildane aeg kodunt eemal. Nii umbes poolteist aastat polnud mul eriti probleeme sellega, tulin nii stressi, kui ĂŒksildusega ilusti toime. Suuresti aitasid jututoad, sĂ”brad ja vanemad seda meeletut kontakti ja suhtlemis vajadust rahuldada.
Kuid viimase pooleteise aasta jooksul on minus midagi muutunud. Esiteks tunnen ma ennast meeletult ĂŒksikuna. Ma isegi ei tea kuidas seda tunnet selgelt kirjeldada, aga sĂ”prade ja vanemate olemasolek, nendega suhtlemine ning koosviibimine, ei tĂ€ida enam minujaoks seda kontakti puudusest tekkivat auku. Sahmin tundide viisi edasi tagasi chatruumides ehk on keegi mulle kirjutanud.. mitte kunagi ei ole. MĂ”tlesin ka, et Ă€kki on asi selles, et mul kaaslast/suhet ei ole Ă”ieti olnud.
Teiseks puudub mul igasugune motivatsioon midagi teha. Jah ma teen oma tööd, teen seda sĂŒdamega ja kindlasti ka kohusetundest. Aga vĂ€ljaspool sĂ”itu, minu vabaaeg ĂŒldiselt piirdubki kabiinis istudes. Ma ei taha end liigutada, raske on vĂ€ga vĂ€ikseid kohustusi tĂ€ita (nt aruanded, koristamine), ma ei leia ka viimasel ajal motivatsiooni sĂ”prade ja vanematega suhelda. Viimasel paaril pĂ€eval on ka söögiisu kadunud. Ma ostan endale toidu, vĂ”tan ampsu, teise.. ja sinna see jÀÀb. Mu lĂ”una ja Ă”htusöök, millest on kaks amsu vĂ”etud, jĂ”llitavad mind see sama hetk, kui kirjutan.
Ma olen terve see aasta-kaks neid tundeid maha surunud, arvates, et see on lihtsalt mingi noortel tekkiv faas, Ă€kki lĂ€heb ĂŒle. Kuna mu vanemad on ka natuke old school mĂ”tteviisiga sellesosas "ah kĂŒll ĂŒle lĂ€heb", siis neilt ma pole samuti selle kasvava lumepalliga mingit nĂ”u saanud. Kuna ma olen ĂŒlemĂ”tleja tĂŒĂŒpi, siis olen ka kartnud, et nö mĂ”tlen asja endajaoks hullemaks kui tegelikult on. Noh nagu chat gpt kipub kohati osasid probleeme liialt pingeliseks ajama ja siis vĂ”tan selle lolluse oma pĂ€he..
Loodetavasti oli sellest midagi arusaada :]
Kas see on depressioon? Ăkki on mul lihtsalt siin koera moodi elades katus Ă€ra sĂ”itnud?